Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 9: 10-17
Jeesus söödab viit tuhandet meest10Ja kui apostlid pöördusid tagasi, jutustasid nad Jeesusele, mida kõike nad olid teinud. Ja Jeesus võttis nad kaasa ning läks ära üksindusse, linna poole, mida hüütakse Betsaidaks.
11Aga kui rahvahulgad said seda teada, järgnesid nad talle. Ja Jeesus võttis nad vastu ning rääkis neile Jumala riigist ja parandas need, kel tervekstegemist vaja.
12Aga päev kaldus õhtule ja need kaksteist astusid ta juurde ja ütlesid talle: "Lase rahvahulk ära minna, et nad läheksid ümberkaudsetesse küladesse ja asulatesse öömajale ja toidupoolist otsima, sest me oleme siin tühjas paigas!"
13Ent tema ütles neile: "Andke teie neile süüa!" Nemad ütlesid: "Meil ei ole rohkem kui viis leiba ja kaks kala, olgu siis, et läheksime ja ostaksime toitu kogu sellele rahvale."
14Neid oli ju ligi viis tuhat meest. Jeesus ütles siis oma jüngritele: "Seadke nad rühmiti istuma umbes viiekümne kaupa!"
15Ja nad tegid nõnda ja seadsid kõik maha istuma.
16Aga Jeesus võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taevasse, õnnistas neid ja murdis ning andis jüngrite kätte rahvale ette panna.
17Ja nad sõid ja kõikide kõhud said täis. Ja nendest üle jäänud palakesi korjati kaksteist korvitäit.
Tundub, et Jeesuse jutuajamine jüngritega katkestati. Luukas kasutab valitud 12 kohta terminit “apostel”, kuid alles nüüd saavad nood teada, mida tähendab olla läkitatud. Hoolimata kõigest, mida nad Jeesuse kohta on näinud ja kogenud, on neil endiselt palju õppida. Silmitsi rahvahulkade vajadusega on jüngrite esmaseks reaktsiooniks teha see kellegi teise probleemiks (s12), reaktsioon, mis ka meile on liigagi tuttav. Kui aga Jeesus ei soostu sellega ning asetab probleemi taas jüngrite ette, on viimaste segaduse ning abituse tunne täiesti ilmne; neile võiks lausa kaasa tunda, sest kindlasti oleme meiegi kogenud samalaadseid tundeid erinevais olukordades. Nii ei jää jüngritele muud võimalust kui pakkuda Jeesusele nende endi vähest ressurssi ja siis oodata, mida ta sellega ette võtab.
See mis sünnib põhjustab erinevaid reaktsioone. Tegu on Jeesuse väe järjekordse demonstratsiooniga, tema kaastunde väljundiga ning ühtlasi ka õppetunniga, et hea sõnumi kuulutamise lahutamatuks osaks on inimeste otseste praktiliste vajaduste täitmine - kuid tähendusi on veelgi. Kohalolijatele meenub otsekohe ainuke eelmine masside toitmise sündmus ühe isiku poolt - see siin peab olema vähemalt samasugune prohvet kui oli Mooses, kes oli saanud judaisimi messiavisiooni lahutamatuks osaks. Taas asetab Jeesus teda järginud rahvahulkade ette väite, et tema on Messias, see Ainus, kelle kaudu Jumala varustus oma rahva heaks muutub kättesaadavaks ja nagu Luukas seda esitleb - on see ühtlasi ka ettevaade tulevikus toimuvale suursündmusele.
Sügavamal tasandil on tänamine ja leiva murdmise toiming - mis demonstreerivad Jumala enese ligiolemist elus tervikuna- omane ja normaalne igale pühendunud juudile. Hilisemate evangeeliumi lugejate mõtteis tekib seos veel kahe sündmusega Jeesuse elus. Meid on kutsutud nägema Jeesust, ristilöödu ja ülestõusnuna, kui vastust maailma vajadustele.
Selle kommentaari autor: John Grayston