Selles lõigus väljendub sama, mida ütleb Jaakobus 4:8 “Tulge Jumala ligi, siis tuleb tema teie ligi! “ Lõigu algussalmides kordub kirjeldus “ Ma hüüan”, kahes järgmises salmis räägitakse silmadest, mis “jõuavad vahikordadest ette” ( 147,148). Sellest kokku tekib pilt 24 tunnisest palvevalvest ning Sõna juures mediteerimisest.

Aga juba järgmises salmis ei näe me enam seda innukat, ehk ka meeleheitlikku pürgimist, vaid laulja on jõudnud Jumala ligiolusse - siin ei ole juttu enam inimlikest vahenditest vaid hingamisest, sest laulja toetub Jumala armastusele, mida ta kogeb. Sama väljendavad ka salmid 151 - 152, kus hingamine tuleb ka Jumala Sõna tõeks saamise kogemisest.

Salm 150 seal vahel annab ereda kontrasti Jumalast kaugel olemises - võrreldes eelpool kirjeldatud ligioluga.

Palvetamist ei saa lahutada sõnakuulmisest. Ilma valmiduseta pühendada end Jumala teenimisele, jääb palvetamine valdavalt enesekeskseks. Mitte pingelisus palves, vaid Sõnast süüdatud valmidus ohvriks on see, mis toob palvesse hingamise. Jumala Sõna on  see, mis ütleb, mida ja kuidas palvetada  - sealt leiame mida võime öelda ja mida oodata Jumalalt, aga Sõna kuulja ja kasutaja peab alati olema valmis saama ka Sõna tegijaks.

Mida lähemale tulevad ohud (s150) seda lähemale tuleb ka Jumal. Issand on lubanud olla meie “kõige lähedasem lähedane” - ja seda eriti meie abituses. Tema on see, kes on tõotanud täita kõik meie vajadused. Ja Tema ligiolu on lahutamatu Tema muutumatust armastusest - Ta armastavast ustavusest mis kinnitab meis  Tema “lähedaseks” olemist jõulisel viisil. Sama kinnitab ka Sõna -tuues ikka ja jälle esile Jumala tegusid ning olemust. Nii näeme, et Jumalat ei saa lahutada Tema sõnast, ning nõnda saab Sõnast Jumala vahend mille läbi Ta elustab neid, kes Teda appi hüüdes Tema ligi tulevad (s 149).