Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Ms 12:29-51
Esmasündinud surmatakse29Ja see sündis keskööl, et Issand lõi maha kõik esmasündinud Egiptusemaal, aujärjel istuva vaarao esmasündinust alates kuni vangiurkas oleva vangi esmasündinuni, ja kõik kariloomade esmasündinud.
30Siis vaarao tõusis öösel üles, tema ja kõik ta sulased, ning kõik egiptlased, ja Egiptuses oli suur hädakisa, sest ei olnud ainsatki koda, kus ei olnud surnut.
31Ja ta kutsus öösel Moosese ja Aaroni ning ütles: „Võtke kätte ja minge ära mu rahva keskelt, niihästi teie kui ka Iisraeli lapsed, ja minge teenige Issandat, nagu te olete rääkinud!
32Võtke ka niihästi oma lambad ja kitsed kui veised, nagu te olete rääkinud, ja minge! Ja õnnistage ka mind!”
33Ja egiptlased käisid rahvale peale, et nad kiiresti lahkuksid maalt, sest nad ütlesid: „Me sureme kõik.”
34Ja rahvas viis ära oma taigna, enne kui see oli hapnenud; neil olid nende leivakünad üleriietesse seotuina õlal.
35Ja Iisraeli lapsed olid teinud Moosese sõna järgi ning olid palunud egiptlastelt hõbe- ja kuldriistu ning riideid.
36Issand oli rahvale armu andnud egiptlaste silmis ja need nõustusid; nii nad riisusid egiptlasi.
Iisraeli lapsed lahkuvad Egiptusemaalt37Ja Iisraeli lapsed läksid teele Raamsesest Sukkotti, ligi kuussada tuhat jalameest, peale väetite laste.
38Ja ka hulk segarahvast läks koos nendega, ning lambaid, kitsi ja veiseid väga suur kari.
39Ja nad küpsetasid taignast, mis nad Egiptusest olid toonud, hapnemata leivakakkusid; see polnud ju hapnenud, sellepärast et nad Egiptusest välja aeti ja nad ei võinud viivitada, samuti mitte enestele teerooga valmistada.
40Iisraeli laste elamisaega, mis nad Egiptuses olid elanud, oli nelisada kolmkümmend aastat.
41Kui need nelisada kolmkümmend aastat lõppesid, siis just selsamal päeval sündis see, et kõik Issanda väehulgad läksid Egiptusemaalt välja.
42See oli valvamisöö Issandale, nende väljaviimiseks Egiptusemaalt; see on Issandale kuuluv öö, valvamiseks kõigile Iisraeli laste sugupõlvedele.
Paasatalle söömise kord43Ja Issand ütles Moosesele ja Aaronile: „See on paasatalle seadlus: ükski võõras ei tohi seda süüa!
44Aga raha eest ostetud iga sulane võib seda süüa siis, kui oled tema ümber lõiganud.
45Majaline ja palgaline ärgu seda söögu!
46Ühes ja samas kojas tuleb seda süüa, lihast ei tohi midagi viia kojast välja õue, ja luid ei tohi sellel murda!
47Kogu Iisraeli kogudus pidagu seda!
48Ja kui su juures viibib mõni võõras ning tahab valmistada Issandale paasatalle, siis tuleb kõik ta meesterahvad ümber lõigata; alles siis tohib ta ligi tulla seda valmistama ja on nagu maa päriselanik; aga ükski ümberlõikamatu ei tohi seda süüa!
49Seadlus on üks päriselanikule ja muulasele, kes võõrana teie keskel elab.”
50Ja kõik Iisraeli lapsed tegid, nagu Issand Moosest ja Aaronit oli käskinud; nõnda nad tegid.
51Ja just selsamal päeval Issand viis Iisraeli lapsed väehulkadena Egiptusemaalt välja.
Sellest piisas! Lõpuks ometi tunnistas vaarao, et on olemas veel keegi, kes on temast võimsam! Võrreldes järjest võimsamateks kujunenud nuhtlustega, mida Egiptus oli pidanud üle elama, oli sellele äratundmisele jõudnud vaarao palve õnnistuse saamiseks üsna hale (s 32), kuid see tõi asjad tagasi perspektiivi. Näeme, et vaarao, kes siiani esines suureliste väidetega ja võimudemonstratsioonidega; kes tappis poeglapsi ja tegi Iisraeli rahva elu talumatuks (2Ms 1:8-16), on viimselt lihtsalt inimene. Me ei pruugi olla vaarao kingades, kuid mistahes juhtival positsioonil on hea meeles pidada, et iseenesest pole keegi meist midagi erilist, võrreldes nendega, keda juhime. Pauluse sõnad on heaks meeldetuletuseks, et me "ei mõtleks üleolevalt" - ka iseendast mitte (Rm 12:3).
Ja nad läksid. Jumal varustas neid iga vajaduse tarvis - olgu leivakünade, riiete või kuldehetega. Viimased, olid muidugi hoiustamiseks vaid mõneks ajaks, kuna Jumal vajas neid hiljem kogudusetelgi erinevate osade ehitusel (2Ms 35:20-29). Siin võib olla veel üks oluline õppetund: kui kõik mis meil on, kuulub viimselt Jumalale, siis on hea elada sellele vastavalt, vältides klammerdumist millegi külge, mida Jumal ühel päeval võib küsida enese käsutusse.
Küsimus, mis kerkib ikka ja jälle kogudustes üles, samuti nagu muistses Iisraelis, oli: keda lugeda kogduse hulka ja keda mitte (s 47)? Tänane kirjakoht ütleb üheselt, et need kes võtavad osa Paasapüha söömaajast tulevikus, peavad kuuluma Jumalale ja olema selle märgiks ümber lõigatud. See korraldus anti neile, kes olid kindlalt ja pöördumatult otsustanud Jumalat järgida, tulgu mis tuleb, mitte aga neile, kes olid lihtsalt juhuslikult kaasa haaratud.
Kas sama kehtib kristlaste ja Issanda surma mälestamise kohta täna? Kas sellest osavõtmine peaks olema avatud vaid neile, kes on ristitud? Ja kui küsimus on isiklikus pühendumises Kristusele, kas siis ristimine on selle kõige kindlam tunnistus? Või peaksime ütlema, et Jeesus võtab oma laua äärde kõiki, isegi kui nad ei ole veel lõpuni pühendunud? Selles küsimuses omavad erinevad kirikud erinevaid seisukohti, kuid üks asi on selge: need, kes tõeliselt kuuluvad Jumalale, omavad selle kohta nähatavat tunnistust.
On oluline on tähele panna, et küsimus ei olnud rassilises või sotsiaalses kuulumises - Aabrahamile antud tõotuses lubas Jumal Aabrahami soo läbi õnnistada kõiki maailma rahvaid (1Ms 12:1-3). Seega võisid nii võõrad kui ka ostetud orjad osa saada Paasapüha pühitsemisest juhul, kui nad olid ümber lõigatud. Seega: kes tõesti soovib elada Jumalaga tõelises osaduses, on nõus ka Jumalaga tehtud lepingu väliste märkidega, ning sellisele inimesele ei ole põhjust teha piiranguid usuteel edasiliikumiseks.
Selle kommentaari autor: Vivien Whitfield