Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Ms 13:1-16
Esmasündinud pühitsetakse Issandale1Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
2„Pühitse mulle kõik esmasündinud, kõik Iisraeli laste emakodade[n]avajad inimestest ja kariloomadest - need olgu minu!”
Hapnemata leibade püha3Ja Mooses ütles rahvale: „Mõelge päevale, mil te tulite välja[n]Egiptusest, orjusekojast, sest vägeva käega tõi Issand teid sealt[n]välja! Sellepärast ei tohi hapnenut süüa!
4Täna, aabibikuus, te lähete välja.
5Ja kui Issand sind viib kaananlaste, hettide, emorlaste,[n]hiivlaste ja jebuuslaste maale, mille ta vandega su vanemaile on[n]tõotanud sulle anda, maale, mis piima ja mett voolab, siis pead sa[n]selles kuus pidama seda teenistust.
6Seitse päeva söö hapnemata leiba ja seitsmendal päeval olgu[n]Issanda püha!
7Hapnemata leiba söödagu seitse päeva; ärgu nähtagu su juures[n]hapnenut ja ärgu nähtagu haputaignat kogu su maa-alal!
8Ja sel päeval seleta oma pojale, öeldes: See on ühenduses[n]sellega, mis Issand mulle tegi, kui ma Egiptusest lahkusin.
9See olgu sulle nagu märgiks käe peal ja meeldetuletuseks silmade[n]vahel, et Issanda Seadus oleks su suus; sest Issand tõi sind[n]vägeva käega Egiptusest välja.
10Seda seadlust pead sa täitma määratud ajal aastast aastasse!
Seadus esmasündinute kohta11Ja kui Issand sind on viinud kaananlaste maale, nagu ta sulle ja[n]su vanemaile on vandunud, ja on andnud selle sulle,
12siis vii Issandale kõik, kes avavad emakoja; ja kõik isased esmikud su[n]kariloomade kandest olgu Issanda päralt!
13Iga eesli esmik lunasta ühe tallega; aga kui sa teda ei lunasta,[n]siis murra tal kael! Ja lunasta iga inimese esmasündinu oma poegade[n]hulgas!
14Ja kui su poeg sinult tulevikus küsib, öeldes: Mida see[n]tähendab?, siis vasta temale: Vägeva käega tõi Issand meid välja[n]Egiptusest, orjusekojast.
15Siis kui vaarao oli kalgilt meie mineku vastu, tappis Issand[n]kõik esmasündinud Egiptusemaal, inimeste esmasündinuist kariloomade[n]esmasündinuteni. Seepärast ma ohverdan Issandale kõik emakoja avajad[n]isased ja lunastan kõik oma poegade esmasündinud.
16See olgu märgiks su käe peal ja naastuks su silmade vahel; sest[n]vägeva käega tõi Issand meid Egiptusest välja!”
Jumal seadis Iisraeli rahvale pühasid, et aidata neil meeles pidada mida Tema nende heaks teinud oli. Sõna "lunastama" tähendas algselt midagi tagasi ostma, omastama väärilise kompensatisooni eest.
Jumal mõtles ja toimis Iisraeliga kui oma esikpojaga (2Ms 4:22), kelle Ta oli lunastanud oma vägevuse läbi (5Ms 9:26). Ning, et rahvas ei unustaks kuidas Jumal neid näeb, andis Ta neile määruse, et kõik esmasündinud, nii inimeste kui loomade hulgast tuli pühendada Talle. Omal moel viitas see tagasi Egiptuse esmasündinute tapmisele vaarao südame kõvaduse tõttu (s 11-16). Iisraeli rahvas pääses samasugusest saatusest tänu paasatalle verele (tall “lunastas” nende elu), mis oli nende uksepiitadel (2Ms 12) ja neil tuli see igaveseks meelde jätta. Esmasündinud loomad ohverdati. Esmasündinud inimesete eest tuli aga lunastuseks tuua ohvriloom nende asemel, just nagu ööl, mil Iisrael põgenes Egiptusest.
Uues Testamendis kasutatakse mõisteid "lunastama" ja "lunahinda maksma" üsna vähestel kordadel, kuid seal on Lunastajaks Jeesus, kes kuulutab, et Tema ise on tulnud selleks, et anda oma elu lunahinnaks (Mk 10:45).
Mitte ainult esmasündinud, vaid kõik kristlased on vabastatud (ja lunastatud, välja ostetud) patu orjusest Jeesuse vere hinnaga (1Pt 1:18-19). Veelgi enam - Uues Testamendis ei viita mõiste "lunastus" ainult tagasi Kolgata ristile, vaid ka edasi - vabadusse, milles lunastatud elavad. "Sest te olete kallilt ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus!" ütleb Paulus 1Kr 6:20 (vt ka Gl 5:1).
Pole kahtlustki, et Moosese ajal esmasündinud pojad olid tänulikud lunahinna eest, mis nende eest maksti. Kuidas osutame meie tänulikkust lunahinna eest, mis meie eest on makstud? Kuidas saame austada Jumalat oma ihu, oma eluga?
Selle kommentaari autor: Vivien Whitfield