Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Jumal avab tee

Neljapäev, 21. Jaanuar 2021

Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Ms 14:1-31

Kõrkjamerest läbiminek
1Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
2„Ütle Iisraeli lastele, et nad pöörduksid tagasi ja lööksid leeri[n]üles Pii-Hahiroti kohale, Migdoli ja mere vahele, Baal-Sefoni ette,[n]sellega vastakuti; lööge leer üles mere äärde!
3Sest vaarao mõtleb, et Iisraeli lapsed ekslevad mööda maad, kõrb[n]peab nad kinni.
4Mina teen kõvaks vaarao südame ja ta ajab neid taga. Aga mina[n]ilmutan oma au vaarao ja kogu tema sõjaväe arvel, et egiptlased[n]tunneksid, et mina olen Issand.” Ja nad tegid nõnda.
5Kui Egiptuse kuningale anti teada, et rahvas oli põgenenud, siis[n]vaarao ja ta sulaste süda pöördus rahva vastu, ja nad ütlesid: „Miks[n]tegime nõnda, et lasksime Iisraeli meid orjamast!”
6Ja ta laskis rakendada hobused sõjavankrite ette ning võttis oma[n]rahva enesega kaasa.
7Ta võttis kuussada valitud sõjavankrit ja kõik muud Egiptuse[n]sõjavankrid, ja võitlejaid nende kõigi jaoks.
8Ja Issand tegi kõvaks vaarao, Egiptuse kuninga südame, ning too ajas[n]taga Iisraeli lapsi; Iisraeli lapsed aga olid välja läinud[n]ülestõstetud käe kaitsel.
9Ja egiptlased, kõik vaarao hobused, sõjavankrid ja tema[n]ratsanikud ning sõjavägi, ajasid neid taga ning jõudsid neile järele,[n]kui nad olid leeris mere ääres Pii-Hahirotis, Baal-Sefoni kohal.
10Kui vaarao oli ligidal, siis Iisraeli lapsed tõstsid oma silmad[n]üles, ja vaata, egiptlased olid tulemas neile järele. Siis Iisraeli[n]lapsed kartsid väga ja kisendasid Issanda poole.
11Ja nad ütlesid Moosesele: „Kas ei olnud siis Egiptuses haudu, et[n]tõid meid kõrbe surema? Miks tegid meile seda, tuues meid Egiptusest välja?
12Eks see just olegi, mis me rääkisime sulle Egiptuses, öeldes:[n]Jäta meid rahule, et võiksime teenida egiptlasi! Sest meil on parem[n]egiptlasi teenida kui kõrbes surra.”
13Aga Mooses vastas rahvale: „Ärge kartke, püsige paigal, siis te[n]näete Issanda päästet, mille ta täna teile valmistab! Sest egiptlasi,[n]keda te näete täna, ei näe te edaspidi enam iialgi.
14Issand sõdib teie eest, aga teie vaikige!”
15Ja Issand ütles Moosesele: „Miks sa minu poole kisendad? Ütle[n]Iisraeli lastele, et nad läheksid edasi!
16Sina aga tõsta oma kepp üles, siruta käsi mere kohale ja lõhesta[n]see, et Iisraeli lapsed saaksid minna kuiva mööda läbi mere!
17Ja mina, vaata, teen siis kõvaks egiptlaste südamed ja nad tulevad[n]teile järele. Aga mina ilmutan oma au vaarao ja kogu ta sõjaväe, ta[n]sõjavankrite ja ratsanike arvel,
18et egiptlased tunneksid, et mina olen Issand, kui ma ilmutan oma[n]au vaarao, tema sõjavankrite ja ratsanike arvel.”
19Siis Jumala ingel, kes oli käinud Iisraeli leeri ees, siirdus[n]ning läks nende taha; ja pilvesammas siirdus nende eest ning seisis[n]nende taga,
20tulles egiptlaste leeri ja Iisraeli leeri vahele; siis oli pilv[n]ühele pime, aga teisele valgustas ööd, ja üks ei pääsenud teisele[n]ligi kogu öö.
21Siis Mooses sirutas oma käe mere kohale ja Issand laskis mere[n]taanduda tugevast idatuulest kogu öö ning tegi mere kuivaks - vesi[n]lõhenes.
22Ja Iisraeli lapsed läksid läbi mere kuiva mööda ja vesi oli neil[n]müürina paremal ja vasakul pool.
23Ja egiptlased ajasid neid taga ning tulid neile järele, kõik[n]vaarao hobused, tema sõjavankrid ja ratsanikud, keset merd.
24Kui saabus hommikune vahikord, siis Issand vaatas egiptlaste[n]leeri peale tule- ja pilvesambast, ja viis egiptlaste leeri segadusse.
25Ja ta kiilus kinni nende sõjavankrite rattad ning takistas nende[n]sõitu. Siis ütlesid egiptlased: „Põgenegem Iisraeli eest, sest Issand[n]sõdib nende poolt egiptlaste vastu!”26Aga Issand ütles Moosesele: „Siruta oma käsi välja mere kohale,[n]et vesi tuleks tagasi egiptlaste, nende sõjavankrite ja ratsanike[n]peale!”
27Ja Mooses sirutas oma käe välja mere kohale ning koiduajal meri[n]pöördus tagasi oma paika, egiptlased aga põgenesid sellele vastu; ja[n]Issand paiskas egiptlased keset merd.
28Ja vesi tuli tagasi ning kattis sõjavankrid ja ratsanikud, kogu[n]vaarao sõjaväe, kes oli tulnud neile merre järele; ei jäänud neist[n]üle ühtainsatki.
29Iisraeli lapsed aga läksid kuiva mööda läbi mere, ja vesi oli[n]neil müürina paremal ja vasakul pool.
30Nõnda päästis Issand sel päeval Iisraeli egiptlaste käest ja[n]Iisrael nägi egiptlasi surnuina mere rannal.
31Ja Iisrael nägi seda suurt kätt, mida Issand näitas[n]egiptlastele, ja rahvas kartis Issandat ning nad uskusid Issandat ja[n]Moosest, tema sulast.

Kas usud, et Jumal sõdib ka sinu eest ja kaitseb sind? Kuidas võiks Jumala au nähtavaks saada su praeguses olukorras?

"Ära karda, püsi kindlana!" (s 13) - kas ka sinul on täna neid sõnu kuulda vaja?

Ei ole ime, et Iisraeli rahva südameis võttis maad paanika - nad olidki tupikseisus. Igast küljest ümbritsetud kõrbega;  ees laiumas  soolatasandikud (Pii-Hahiroti tähendus) ja vaarao sõjavägi kiirelt lähenemas. Vaaraode armeed olid tuntud meisterliku kaarikute kasutuse poolest. See oli tollase tehnoloogia viimane sõna kiiruse ja võimsuse poolest. Ühe eelneva nuhtluse ajal aeti rohutirtsud merre - nüüd kavatses Jumal samalaadsel viisil tuua au oma nimele ja päästa oma rahvas.

Meie ees rullub tegelikult lahti võitlus omandiõiguse pärast Iisraeli rahva üle. Kumb omab suuremat õigut sellele rahvale: kas orjastav, türannist kuningas, kes oli kaua nende isand olnud või Iisraeli endale rahvaks valinud Jumal, kes oli tulnud, et päästa oma rahvast väega ja vabastada igaveseks rõhumise alt? 

Kristlased - on vabastatud patu orjusest ning täpselt samamoodi kui vaarao, ei taha saatanlik valitseja oma võimu nii kergelt käest anda. Ka meie puhul käib võitlus omandiõiguse pärast ning meil tuleb vastu seista "möirgavale lõukoerale" (1Pt 5:8-9). Kui oleme Kristuses, siis kuulume Talle Jumala seaduse alusel ning mitte keegi ei saa meid Tema käest ära kiskuda (Jh 10:27–30). Veelgi enam: Kristus on juba plaaninud ja ka täide viinud meie vaenlase täieliku hävitamise. 

Samas tuleb meil päev-päevalt vastu seista oma eelmise “omaniku” keelitavale häälele, tuletades talle (ja ka enesele) pidevalt meelde, kellele me tõeliselt kuulume ning käskides kiusajal taganeda. (Vt Mt 8:23–27, et meelde tuletada kuidas ka kõik lained ja tormid peavad kuulama oma Looja sõna.)

Vaade egiptlaste surnukehadele oli Iisraeli rahvale äärmiselt tähendusrikas: see ütles neile, et vana orjaelu oli igaveseks minema pühitud, pääsemine ja uus elu aga kindlustatud. Sama sümboolikat kannab kristlaste jaoks ka ristimine - vee alla vajutades otsekui pühitakse ära vana elu koos patu valitsemisega, ning veest välja tõstetul algab Jumala poolt uueks loodud elu. Lisaks oli Jumal oli väga selgelt väljendanud oma peamist motiivi egiptlaste hävitamisel: "et egiptlased tunneksid, et mina olen Issand" (s 4, 18). Viimselt peavad kõik Jumalale alistuma ning isegi vaarao oli oma südameasendit Jumala ees muutnud (2Ms 5:2). Ka Iisraeli rahvas oli Jumalat tunnistanud - hirmuga suures hädas (s 10-12), siiski ka uskudes ja usaldades (s 31). Tegelikult oli rahvas algusest peale lausa nähtavalt Jumala poolt kaitstud olnud (s 19,20).

Hommikune vahikord (s 24) oli kõige pimedam hetk enne koitu, kus varud on otsakorral ja rünnakud enamasti kõige ägedamad. Samasugne võib olla meie olukord: sageli kasutab vaenlane just nendel hetkedel ründamiseks hirmu, et inimese lootusetust võimalikult suureks puhuda. Ometi on kõik Jumala kontrolli all - just nii nagu oli ka Iisraeli rahva puhul. 

 
Kas vajaksid ise või keegi su lähedastest praegu Jumala abi ja päästmist? Ole julge ja hüüa teda appi! Jumal ei ole muutunud -Ta kuuleb ja vastab meie palvetele. Tema käsi on

Selle kommentaari autor: Vivien Whitfield