"See maailm ei ole minu kodu, ma olen siin vaid reisija, kes on teinud vahepeatuse." Mida tähendavad need sõnad sinu jaoks? Jumal tunneb hästi inimpsühholoogiast ja teab, millal meid testida, aga Ta teab ka seda, kui me ei ole veel testideks valmis. Võibolla just sellepärast ei anta meile tihti otseseid juhiseid, sest mõnikord peab Jumal meid juhtima väga suure ringiga. Otsetee vilistide maale oli väga tugevalt valvatud egiptlaste poolt, sellepärat viis Jumal Israeli rahva läbi salajase “kõrbetee”(s 18)    

See maa aga ei olnud niivõrd kõrb kui pigem karjakasvatajate maa, mis asus Niilusest idapool ja mille täpne asukoht pole siiamaani päris selge. Aga rahvas läks ja oli valmis lahinguks (kuigi nad ilmselt nägid välja nagu hulk põgenenud orje, ega omanud paremat relvastust kui kariloomade kaitsmiseks metsloomade eest). 

„Kui Jumal tõesti hoolitseb teie eest, siis viige ka minu luud siit ära!”(1Ms 50:25-26) oli kord Joosep palunud oma poegadelt. Hoolimata sellest, et Joosep oli Egiptuses olnud edukas ja väga kõrgel positsioonil, ei pidanud ta seda kunagi oma tõeliseks koduks (Hb 11:22 ja Jo 24:32). Joosep oli elanud Jumalaga lähedases osaduses ja Jumalale lootes. Ta oli teadlik Jumala poolt Aabrahamile antud sõnast, et Aabrahami järeltulijad peavad elama 400 aastat võõral maal orjuses (1Ms 15:13-14), ning Jumala poolt Jaakobile antud tõotusest viia rahvas tagasi Kaananimaale. Jaakob oli selle tõotuse saanud Jumalalt juba enne kui ta Egiptusesse Joosepi juurde läks ning andis selle enne oma surma pärandina edasi Joosepile, kui ta teda õnnistas (1Ms 48:21). Nüüd antakse see tõotuse "teatepulk" Joosepilt Moosesele, kellest oli saanud sajanditepikkuse “teatejooksu ankrumees” ning kes võttis vastutuse Joosepi viimase soovi täideviimise eest. Väljarändav rahvas oli valmis kandma Joosepi mumifitseeritud keha tagasi tema kodumaale, et ta sinna matta (1Ms 50:26). Nii täitus väljarändamise käigus ka kõik see, mida Jumal oli rahva esiisadele öelnud juba sajandeid tagasi. 

 Jumal juhatas rahvast edasi samm–sammult. Kõige tõenäolisemalt kulges teekond Siinaist lõunasse ja sealt põhjasuunal Kadeshi poole - marsruut, mis hõlmas ka Punase mere põhjapoolset osa. Rahva täpset teekonda pole võimalik  kindlaks määrata, nagu ka seda, milline täpselt oli “Kõrkjameri”. Praeguse Suessi kanali piirkonnas olevad läbipääsuteed ja veekogud on 3000 aasta jooksul palju muutunud. Aga rahva minekusuund oli selge: kõigepealt Ramsesest Sukkotisse, sealt edasi aga kõrbe poole, siis tagasi mereranda, kuhu rahvas laagrisse jäi. Mitte just otsetee. 

Ligi poolteist miljonit inimest läksid sel viisil liikvele usaldades ja täpset teekonda teadmata. Aga igaüks neist teadis, et seda teekonda juhtis Jumal, sest pilvesammas päeval andis neile varju kuumuse eest ning tulesammas valgustes öösel neile teed. Pilvesammas ja tulesammas olid rahva jaoks Jumala ligiolu nähtavad märgid - seda kinnitavad ka piiblitekstid nii Vanas kui Uues Testamendis (nt. 2Ms 19:16–18; Mt 17:5; Ap 1:9). Vaarao muidugi tõlgendas Iisraeli rahva teekonda hoopis omal viisil, kuid Jumal teadis sedagi, ning ilmutas Moosesele, mis oli tulemas enne, kui ühegi sõjavankri tolm silmapiiril nähtavaks sai.

Kas sulle meenub mõni ringiga sihtkohta jõudnud Jumala juhtimine su enda elus? Mis alguses võis olla väga segadusseajav, kuid tagantjärele vaadates oli selgesti näha Jumala ettekavatsetud plaani ja hoolitsust kõiges, mis sündis. Võibolla oled just praegu taolises olukorras? 

Ka meile täna, selles maailmas, on parim valmistumisviis tõotuste teekonnaks Jumalalt saadud teadmine, et Tema ise on su “välja rändama kutsunud”, on oma ligioluga sind juhtimas, ning sul on Jumalaga nii lähedane suhe, et julged kogu oma usalduse panna Temale, järgides Ta häält igal teekäänakul.