Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hs 34:1-19
Ennustus Iisraeli karjastele1Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
2„Inimesepoeg, kuuluta prohvetlikult Iisraeli karjastele,
kuuluta prohvetlikult ja ütle neile karjastele: Nõnda ütleb
Issand Jumal: Häda Iisraeli karjastele, kes karjatavad iseendid!
Kas karjased ei peaks karjatama lambaid?
3Te joote piima, katate endid villaga, tapate nuumloomi, aga
lambaid te ei karjata.
4Te ei kinnita nõtra, ei ravi haiget, ei seo haavatut, ei
too tagasi eksinut ega otsi kadunut, vaid valitsete neid valjuse
ja vägivallaga.
5Ja nad on laiali pillatud, sest ei ole karjast; et nad on
laiali pillatud, siis on nad saanud roaks kõigile metsloomadele.
6Minu lambad ekslevad kõigil mägedel ja igal kõrgel künkal; üle
kogu maa on mu lambad laiali pillatud ja ükski ei küsi ega otsi
neid.
7Seepärast, karjased, kuulge Issanda sõna:
8Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, tõesti, kuna mu
lambaid riisutakse ja kuna mu lambad on roaks kõigile
metsloomadele, sellepärast et ei ole karjast, ja kuna mu karjased
ei hooli mu lammastest, vaid karjatavad iseendid, mitte
minu lambaid,
9kuulge seepärast, karjased, Issanda sõna:
10Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma hakkan kimbutama
karjaseid ja nõuan neilt oma lambaid ning teen lõpu nende
lammaste karjatamisele, et karjased ei saaks enam karjatada
iseendid. Ma päästan oma lambad nende suust ja need ei jää neile
roaks.
Jumal on õige karjane11Sest nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, mina ise otsin oma
lambaid ja hoolitsen nende eest.
12Otsekui karjane tunneb muret oma karja pärast, siis kui ta
on oma laialipillatud lammaste keskel, nõnda tunnen mina muret
oma lammaste pärast ja päästan need kõigist paigust, kuhu nad on
pillutatud pilvisel ja pimedal päeval.
13Ma viin nad välja rahvaste hulgast, kogun neid maadest ja
toon nad nende oma maale; ja ma karjatan neid Iisraeli
mägedel, veeojade ääres ja kõigis maa asustatud paigus.
14Heal karjamaal karjatan ma neid ja Iisraeli kõrgetel
mägedel on nende söödamaa; seal lebavad nad heal söödamaal ja
käivad karjas rammusal karjamaal, Iisraeli mägedel.
15Mina ise hoian oma lambaid ja mina viin nad hingama, ütleb
Issand Jumal.
16Ma otsin kadunut ja toon tagasi eksinu, ma seon haavatut
ja kinnitan nõtra; aga lihava ja tugeva ma hävitan. Ma karjatan
neid, nagu on õige.
17Aga teie, mu lambad, nõnda ütleb Issand Jumal, vaadake, ma
mõistan kohut lamba ja lamba vahel, jäärade ja sikkude vahel.
18Ons teil veel vähe heal karjamaal söömisest, et peate
jalgadega tallama, mis teie karjamaast on järele jäänud? Ja
selge vee joomisest, et peate jalgadega tegema ülejäägi
sogaseks?
19Ja minu lambad peaksid sööma, mida teie olete jalgadega
tallanud, ja jooma, mida teie olete jalgadega sogaseks teinud?
Iisraeli rahva juhid olid ühtlasi ka nende vaimulikud juhid. Oma eelispositsiooni tõttu oli neil eriline võimalus enese kasu eest seista - neil oli võimalus rikastuda. Sageli mõeldakse, et jõukuse saavutamine on inimese enese võimekuse tagajärg. Tegelikult see ei ole nii. Selle, mis meil on, oleme kingitusena saanud Jumala käest ning peame Talle aru andma selle kasutamise kohta.
Jumala sõna oli suunatud neile eelisõigusi omavatele juhtidele, kes rahva jumalatust käitumisest kõige enam kasu olid saanud. Miski polnud neid enam pidurdanud teiste arvelt oma kasu saamist maksimeerimast. Aga neilt, kes kõige rohkem saavad, nõutakse ka kõige enam.
Vanas Testamendis ja ka muudes Lähis-Ida tekstides esineb sageli seda, et valitsejaid kirjeldatakse karjastena (nt Js 44:28; Jr 25:34–38; Mi 5:4,5). See sõna tähendab aktiivset hoolitsust ning ennast andvat juhtimist, mille eesmärgiks on “karja” heaolu (s 2). Üsna sarnaste sõnadega, kui Hesekieli kaasaegne, prohvet Jeremia, kirjeldab Hesekiel kujukalt seda, kuidas rahva juhid olid võimu tõttu korrumpeerunud ning unarusse jätnud rahva, Jumalale kalli omandi eest hoolitsemise. Hesekiel süüdistab juhte jõhkras enese huvide tagaajamises ning nende rõhumises, kellede heaolu eest, nad oleksid pidanud kõigiti seisma. Veelgi enam, nad ei olnud oma “karja” isegi mitte koos hoidnud, vaid see oli laiali pillutatud. “Laiali pillutama”on väljend, mida Hesekiel siin kolmel korral kasutab, kirjeldades eksiili pagendatud rahva saatust (s 5-6) ning rõhutades juhtide läbikukkumise tõsidust.
Rahva hukatus oli tulnud suures osas just juhtide isekuse ja jumalatuse tõttu, kuid Jumala ees polnud neil juhtidel mingit eelisseisundit. Nad olid oma positsiooni ära kasutanud, aga ei olnud kuulanud Jumala sõna ega täitnud oma ülesannet. Jumala eesmärk oli teha Tema õnnistused ja heaolu kättesaadavaks kõikidele, aga seda ei sündinud.
Võim teeb pimedaks. Võimulolijad võivad väga lihtsalt libiseda isekliku kasu maksimeerimisse. Aga siis tuleb olukord, kus Jumal sekkub isiklikult ning siis saavad paljud esimesed viimseteks. Nii juhtus ka Iisraelis.
On hämmastav, kuidas Jumal otsekui “käärib käised üles” ja sekkub isiklikult, Karjasena oma karja üle. Jumala pühendumine oma rahvale on erakordne - Ta on otsustanud leida eksinud, päästa kadunud, toita ja hoolitseda terve karja eest, erilist tähelepanu pühendades neile, kes on hädas või haiged. Neis salmides võime kogeda Jumala erakordset hellust ja armastust oma rahva vastu. See on kui etteulatuv viide tähendamissõnale kadunud lambast ning Jeesusele, kui Heale Kerjasele (Lk 15:1–7; Jh 10:1–18) Meie rõõm tuleb sellest, et see Jumal on ka meie Karjane.
Selle kommentaari autor: APÜ