Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hs 33:21-33
Sõnum Jeruusalemma vallutamisest21Ja meie vangipõlve kaheteistkümnendal aastal, kümnenda kuu
viiendal päeval tuli mu juurde põgenik Jeruusalemmast ja ütles:
„Linn on vallutatud!”
22Aga Issanda käsi oli tulnud mu peale õhtul, enne kui
põgenik tuli, ja ta oli avanud mu suu, enne kui too jõudis
hommikul mu juurde. Nõnda avati mu suu ja ma ei olnud enam tumm.
23Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
24„Inimesepoeg! Need, kes elavad neis laastatud paigus
Iisraeli maal, räägivad ja ütlevad: „Aabraham oli ainult üksinda
ja ta päris maa; meid aga on palju, maa on antud meile
pärandiks.”
25Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Te sööte
liha verega, tõstate oma silmad oma ebajumalate poole ja valate
verd; ja teie peaksite pärima maa?
26Te seisate oma mõõga najal, teete jäledust ja rüvetate
igaüks oma ligimese naist; ja teie peaksite pärima maa?
27Ütle neile nii: Nõnda ütleb Issand Jumal: Nii tõesti kui
ma elan, langevad need, kes on laastatud paigus, mõõga läbi, ja
need, kes on lagedal väljal, annan ma metsalistele toiduks, ja
need, kes on varjupaikades ja koobastes, surevad katku.
28Ja ma teen maa tühjaks ja lagedaks ning tema kõrgil
vägevusel on lõpp; Iisraeli mäed jäävad lagedaks ja ükski ei käi
seal.
29Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand, kui ma teen maa
tühjaks ja lagedaks kõigi nende jäleduste pärast, mis nad on
teinud.
30Ja sina, inimesepoeg! Su rahva lapsed räägivad sinust
seinte ääres ja kodade lävel ning ütlevad isekeskis üksteisele
nõnda: „Tulge ometi ja kuulake, milline sõna nüüd tuleb
Issandalt!”
31Nad tulevad su juurde, nagu rahval on viisiks tulla, ja nad
istuvad su ees nagu minu rahvas ja kuulevad su sõnu, aga nad ei
tee nende järgi; sest neil on meelitused suus, nad teevad nende
järgi ja nende süda ajab taga omakasu.
32Ja vaata, sa oled neile nagu armastuslaul, ilus kõlalt ja
kaunisti kanneldatud: nad kuulevad küll su sõnu, aga nad ei tee
nende järgi.
33Aga kui see täide läheb, vaata, see läheb täide, siis
saavad nad teada, et nende keskel on olnud prohvet.”
Peale Jumala viimase kutse edasiandmist, porhvet vaikib. Ta jääb tummaks.
Nüüd oli Jumala tegutsemise aeg. Jeruusalemma hävitamine saab tõeks, ellujäänud põgenesid kes kuhu sai. Kõik, millest Jumal oli prohveti läbi ette kuulutanud, sai viimase silbini teoks. Ka need, kes pääsesid põgenema, pidid viimselt jagama sama saatust, mis tabas linnas surmasaanuid. See kõik tuletab meelde, et Jumal ei viivita kauem kui on lubanud ning Tema sõnumitesse tuleb suhtuda äärmise tõsidusega. Teatud punktist alates, on meie otsustel konkreetsed tagajärjed - siinkirjeldatud sündmustes tähendas see, et rahvas, kes ei tahtnud meelt parandada, pidi nägema ja kogema Jeuursalemma hävingut.
Alles siis kui see oli läbi, rääkis Jumal uuesti. Jumal ei karistanud rahvast selleks, et neid hävitada, vaid selleks, et nad tuleksid arusaamisele ning pöörduksid Jumala poole. Samas ei tagane Jumal oma nõudmistest. Inimene peab end painutama Jumala igavestele seadmistele vastavalt. Aga kuigi me ei sa Jumalaga kaubelda, õpetab tänane piiblitekst, et sõnakuulmine ja Jumala õnnistus käivad koos. Tuleb aeg, mil sõnakuulmine toob tasu.
Keegi on öelnud, et piisab sellest, kui kogeme põrgut juba siin maa peal, küll see täidab ka tulevase hukatuse määra. Tänane lugu näitab, et kõiki, kes ei taha alistuda Jumala tahtele, tabab samasugune saatus, hoolimata sellest, kui palju nad siin elus on juba kannatanud. Kannatus ei asenda sõnakuulelikkust. Seda ei saa asendada ka välispidine, formaalne jumalateenimine või usu praktiseerimine. Asja tuum on seesmise inimese muutumises.
Selle kommentaari autor: Simo Lintinen