On väidetud, et postmodernism on tunnistaja ning ehk isegi põhjus, kangelaste hääbumisele. Esimese sajandi Rooma impeeriumis aga austati kangelasi ning sageli tõsteti lausa „ jumala“ staatusesse. Kangelased pakkusid tavainimesele eeskuju ja mudeli, mida järgida. Ja selles mõttes ei ole imestada, et Heebrea kirja autor pakub oma kuulajatele, kes igapäevaselt võitlesid tõe esiletoomise eest oma elus – Jeesust kui kõrgeimat eeskuju. Ta teadis, et ühiskonnas kõrgele tõstetud ning sageli arutlusel olevad voorused jäid enamasti inimestele abstraktseiks, üksnes mõttetasandi teemadeks, ning neid oli tavainimesel raske omaks võtta.

Kirja autor teadis ka seda, et nähes kedagi kes on suuteline oma elus igapäevaselt voorusi rakendama, saame mudeli, mida jäljendada. Maailmas, mis kõigiti soosib kahepalgelisust ja intriige, on Jeesus elavaks näiteks ustavusest (s 2) ja austusväärsusest (s 3). Kolm aastat pidi Ta elama taludes solvanguid ja rünnakuid ning viimaks surema vande all antud valesüüdistuste tõttu. Meid aga on kutsutud hoidma oma mõtted Temal, see tähendab Teda pidevalt jälgima ja järgima (s 1).

Veelkord kinnitab kirja autor meile, et Jeesus on parem, kui ükskõik miline Temaga võistleja iial olla võiks - olgu see esimese sajandi juutidele Mooses või inglid, või meie ajastul uued ideoloogiad, mõjutajad või ahvatlused. Jeesuse kõrval kahvatub kõik muu tähtsusetuks. Vaid Tema saab anda meile turvalisust ja lootust, kõik muud, ükskõik kui reaalsed ja ometi mööduvad, ei saa seda iialgi teha. Tema on väärt meie ülistust, pühendumist ja teenimist. Teda järgides võime olla kindlad (s 6).