Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 3:7-19
Jumala rahva hingamisse pääsemisest7Seepärast on nõnda, nagu Püha Vaim ütleb:
„Täna, kui teie tema häält kuulete,
8ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal,
kiusatusepäeval kõrbes,
9kus teie esiisad kiusasid mind proovile pannes,
kuigi nad olid minu tegusid näinud nelikümmend aastat.
10Seepärast tõusis mu viha selle sugupõlve vastu
ja ma ütlesin: Nad aina eksivad oma südames,
aga minu teid nad ei ole ära tundnud.
11Nii ma vandusin oma vihas:
Nad ei saa minu hingamisse!”
12Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda,
mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast!
13Pigem julgustagem üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse
„täna”, et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi!
14Me oleme ju saanud Kristuse osalisteks, kui me vaid lõpuni kinni peame
sellest, mis meil alguses oli.
15Selles ütlemises: „Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge
tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal” -
16kes siis olid need kuuljad, kes nurisesid? Eks ju kõik need,
kes olid Egiptusest välja läinud Moosese juhtimisel?
17Aga kelle peale ta viha tõusis neljakümneks aastaks? Eks nende
peale, kes patustasid, kelle kehad langesid kõrbes surnuna?
18Aga kellele ta siis vandus, et nemad ei saa tema hingamisse,
kui mitte neile, kes olid sõnakuulmatud?
19Nii me näeme, et nad ei võinud sisse pääseda oma uskmatuse pärast.
Kui tark lapsevanem soovib, et laps midagi teeb, siis ta selgitab lapsele miks. Sama teeb heebrealaste kirja autor. Läbi terve kirja annab ta selgitusi - enamasti Vana Testamendi lõikude või mõtete varal, läbipõimituna õhutustest; mõnikord selgelt eraldatavate osadena, teinekord läbivate, kuid mitte nii nähtavate niitidena. Tänases tekstilõigus on selgituse aluseks Iisraeli ajalooline sündmus Psalm 95:7-11 - mis omakorda toetub sündmustele 2Ms 17:7 ja 4Ms 14. Need kirjeldavad Iisraeli, kes hädaladab Jumala ees, keeldudes uskumast, et Jumalal on piisavalt väge viia oma rahvas Tõotatud maale - kuigi Jumal on nad juba päästnud Egiptusest.
Palju aastaid hiljem tõlgendab psalmist neid sündmusi oma kaasaegsete kontekstis ning sedasama teeb ka heebrealaste kirja autor. Sama peame tegema ka meie, vastavalt oma ajastule.
Terve põlvkond Jumala valitud rahvast ei saanudki Tõotatud maale oma uskmatuse ja sõnakuulmatuse tõttu. Psalmisti ja heebrealaste kirja autori silmis on see tõsine hoiatus kõikidele usklikele kõikidel aegadel.
“Täna” on praegu (s 15), on uue võimaluse päev, ning meid õhutatakse sellest päevast maksimumi kasutama selleks, et me tagasi pöördudes ei kaotaks Jumala tõotust tulevikuks (s 12); meid innustatakse vastu pidama ja Jumalast kinni hoidma lõpuni. Eilne piiblitekst julgustas meid keskenduma kogu oma tähelepanu Jeesusele selleks, et Jumala tõotustest mitte ilma jääda. Täna aga juhitakse tähelepanu meie vastutusele üksteise eest Jumala rahva kogukonnas (s 13).
Taoline vastastikune julgustamine on Pühakirjas üsna sage (2Kr 13:11; 1Ts 5:14; Gl 6:1-2). Kõikidel on hetki, kus kogeme end nõrgad olevat ning vajame tuge teistelt; samas on aegu, mil saame ise toeks olla neile, kes võitlevad. Meie kõikide silme ees on määratu suur eesmärk, tee selleni on aga mõnikord üsnagi raske ning kiusatus alla anda tugev. Me vajame üksteist.
Selle kommentaari autor: John Grayston