Luukas visandab meile liigutava pildi Jeesusest, kes nutab Jeruusalemma pärast (s 41-44). Samamoodi kui Laatsaruse surma puhul, avaldub siingi Jeesuse pisarates Tema inimlikkus ja kaastunne, kui Ta nutab vaimselt surnud linna pärast.  Tema sõnad kuulutavad ette kogu rahva hävitust roomlaste poolt, sest Iisrael hülgab oma Kuninga ning lööb Ta risti. Jeesus teab, et see hävitus on peatselt saabumas. Kuulmata ja mõistmata Kristuse üleskutseid rahule (s 42) valib aga rahvas vägivalla, enamgi veel - Jeesuseltki oodatakse vägivaldset sekkumist. Ka meie ajal ei usu paljud Jeesuse teed - teha head oma vaenlastele, armastada, õnnistada ja palvetada nende eest. Toores jõud tundub palju usaldusväärsem.

Jeesus näitab hoopis teistsugust teed - kuningriiki, mille Kuningas on nõus kannatama ja surema selle maailma vallitsejate käe läbi. Ta kutsub meid üles asendama vägivaldset revolutsiooni Tema armastuse revolutsiooniga, uskuma maailma, mis muutub kaastunde, teenimise, kannatuse, ohvrite ja alandlikkuse läbi.

Jesaja 56. peatükis visandab prohvet meile pildi templist kui palvekojast kõigile rahvaile (Js 56:7). Võõradki liidetakse Jumala rahvaga Tema armastuse, lepingu ja teenimise läbi. Jesaja kütkestav nägemus saab tõeks kui Jeesus astub templisse. 

Prohvet Jeremija kutsub Jumala rahvast üles lõpetama ebajumalateenistus ning tegema õigust, mitte lootma “Issanda templi” kui lihtsalt turvagarantii peale (Jr 7:4). Jeesuse sõnul oli tempel muutunud “röövlikoopaks” (Jr 7:11), ega olnud enam rahupaigaks murtud ja vaevatud inimestele. Seepärast oli ka rahva pagendamine vältimatu.

Kui Jeesus siseneb Jeruusalemma, on tal meele Jesaja lootus, aga Ta ei tule linna puhastama paganate rüvedusest, vaid järgima Jeremia teed. Tema sihtmärgiks on need, kes kasutavad ülekohtuselt ära palverändurite vajadusi.

Rahavahetajad vahetasid palverändurite paganliku ja “räpase” raha “puhasteks” müntideks, mille eest tohtis osta ohvriloomi ning võtsid sealt oma vaheltkasu. Templiõu, mis pidi olema paganatele juurdepääsu paigaks, oli neile suletud. Seeläbi oli Jumala nägemus kõikidele rahvastele avatud templist, kes saavad tulla Teda kummardama, räigelt moonutatud. 

Jeesuse prohvetlik templipuhastamise tegu kuulutas kõikidele rahvastele ette uut ligipääsu Jumalale. See sai teoks Jeesuse ristisurmas, kui eesriie kõige pühama paiga ees lõhki kärises (Lk 23:45). Selge, et Jeesus selline käitumine tema vastased raevu ajas ning nende otsus Tema saatuse kohta sai kinnitatud. 

See kõik meenutab, et meiegi kuulume suuremasse plaani, mis Jumalal on olnud loomisest alates - ja mida Ta on aimata lasknud Jesaja nägemusest. Kui ka füüsiline tempel on hävitatud ning mahajäetud, saame me ikkagi minna Isa, Poja ja Püha Vaimu ligiolusse, saame Jumalat kummardada tões ja Vaimus, kus iganes ja millal iganes.

Aga me ei tohi hakata oma eesõigusi kasutama ülekohtu tegemiseks. Kui seda teeme, tabab meidki Jumala kohtumõistmine. Selle asemele peaksime kuulma prohveti hoiatust: “Pange tähele õigust ja olge õiglased, sest mu pääste on ligidal ja mu õiglus ilmumas!” (Js 56:1). Meil tuleb minna maailma äärteni ning kutsuda inimesi Jumala juurde - sest Tema on avanud ligipääsu kõikidele.