Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 19:28-40
Jeesus sõidab kuninglikult Jeruusalemma28Ja kui Jeesus seda oli rääkinud, läks ta edasi Jeruusalemma poole.
29Ja see sündis, kui ta jõudis Betfage ja Betaania lähedale mäe juurde, mida hüütakse Õlimäeks, et ta läkitas kaks jüngritest,
30öeldes: „Minge vastaskülla, kuhu jõudes te leiate kinniseotud sälu, kelle seljas ei ole istunud kunagi ükski inimene. Päästke see lahti ja tooge siia!
31Ja kui keegi peaks teilt küsima: „Miks te ta lahti päästate?”, siis öelge: „Issand vajab teda.””
32Läkitatud aga läksid ja leidsid kõik, just nagu Jeesus neile oli öelnud.
33Aga kui nad sälu lahti päästsid, ütlesid selle omanikud neile: „Miks te sälu lahti päästate?”
34Nemad ütlesid: „Issand vajab teda.”
35Ja nad tõid selle Jeesuse juurde, heitsid oma rõivad sälu peale ning panid Jeesuse tema selga istuma.
36Aga kui ta hakkas liikuma, laotasid nad oma rõivad tee peale.
37Aga kui Jeesus juba sinna lähedale sai, kus minnakse Õlimäelt alla, hakkas kogu jüngrite hulk rõõmustades valju häälega Jumalat kiitma kõigi vägevate tegude pärast, mida nad olid näinud:
38
„Õnnistatud olgu, kes tuleb,
kuningas Issanda nimel!
Rahu taevas
ja kirkus kõrgustes!”
39[m]Ja mõned variserid rahva hulgast ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, hoiata oma jüngreid!”
40Ta vastas: „Ma ütlen teile, kui need vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama!”
Idapool Jeruusalemma asetsev Õlimägi, millelt otse üle Kiidroni oru avanes vaade templile, oli Jeesuse jaoks tähelepanväärne koht, kust alata oma elu viimaste päevade teekonda. Vana Testament seostab seda paika selle Issanda tulemise päevaga, kus on Jumala rahva jaoks ühte põimunud nii lüüasaamine kui ka võit (Sk 14:4). Kuna mäe peamiselt paekivist koosnev pinnas oli ideaalne õlipuude kasvatamiseks, oli see vaikne paik, kus Jeesusel oli tavaks oma jüngreid õpetada (Mt 24:3-35) ja palvetada (Lk 22:39-46) ning mida Juudas kasutas, et teoks teha Jeesuse kinnivõtmine (Jh 18:1-11)
Iroonia peitub aga selles, et vaatamata paiga tähenduslikkusele, tundub, et mitte keegi ei mõistnud, mida Jeesus tegelikult tegi, kui ta Õlimäelt alla laskus. Rahvahulgad oli vaimustuses, et nad said kuulsat imetegijat lähedalt näha (s 37). Pole kahtlust, et ka jüngrid lootsid Jeesuse populaarsusest tõusvat poliitilist kasu (Ap 1:6), ning religioossed juhid olid nördinud, varjates südames kättemaksuiha (s 39, 47). Jeesus aga teadis täpselt, mis Tal plaanis oli.
Tema oli see, kes juhtis sündmuste käiku nii linna sisenemisel (s 28-34) kui ka templikaubanduse segipaiskamisel (s 45-46). Jeesus polnud mingi abitu ohver, kuigi kaasaegses meedias teda sageli nii kujutatakse.
Aga ta polnud ka mingi Rambo. Jeesus nuttis Jeruusalemma pärast (s 41), ja mitte ainult selle ahastuse tõttu, mis selle linnaelanikke tabama pidi, vaid palju enam ja traagilisemalt sellepärast et seal, vaimselt tähendusrikkas paigas, ei mõistnud keegi kõige olulisemat asja üldse: Jumal oli tulnud neid külastama (s 44). Kujutle, mida võis Jeesus tunda teades, et teda lüüakse risti nende eest, kes millestki aru ei saanud. Ometi teadis Ta ka, et tuleb päev, mil nad mõistavad.
Õlimägi oli ka see koht, kust Jeesus taevasse läks, jättes meile pildi sellest, kuidas Ta kord tagasi tuleb (Ap 1:9-12).
Selle kommentaari autor: Whitney Kuniholm