Poksimise maailmameister Mohammed Ali sai 1960 aastatel tuntuks sellega, et kuulutas kõvahäälselt “Mina olen suurim!”. Kas ta mõtles seda tõsiselt või tegi ainult nalja, tahtes meedia tähelepanu - igal juhul ärritas ja šokeeris see enamikku inimestest. Tänases tekstis valivad jüngrid kahetsusväärselt sama  tee (s 24) ning teevad seda sel hetkel kui Jeesus on just avaldanud oma missiooni sisu siin maa peal (Lk 22:19-20)! Siiski ei ole meie asi jüngrite üle kohut mõista. 

Isegi kui meie oleme Alist oluliselt peenetundelisemad, kas pole meie igaühe südames ikkagi nurgakest, mis on alaliselt valmis kuulutama “Mina olen suurim!” - mõnes vestluses, töö juures, kodus või ka koguduses? Peidetud uhkusel aga on omadus rikkuda ka kõik muu mida teeme. Pole siis ime, et C.S.Lewis nimetas uhkust “aluspaheks”. Tema jaoks olid kõik muud pahed “ uhkusega võrreldes pelgalt kirbuhammustused”, sest “uhkus viib viimselt iga teise paheni.”*

Just seetõttu ei saa ma edasi sellest, kuidas Jeesus jüngrite tegevusele reageeris, või pigem - kuidas Ta ei reageerinud. Ta ei löönud rusikat lauale ega tõstnud jüngrite peale häält. Ning isegi kui Ta oleks reageerinud tundepurskega, siis oleks see ilmselt ka õigustatud - arvestades meeletut pinget, mida Ta nagunii juba kandis (s 44). Selle asemel aga selgitab Ta kannatlikult teenivaks juhiks olemise sisu. 

“…Vaid suurim teie seas olgu nagu noorim, ja juht nagu see, kes teenib. “ ( s 26). Nii nagu Ta varemgi oli öelnud, saab jumalariigis suureks see, kes arendab endas väiksele lapsele omast alandlikkust (Mt 18:1-5). Ilmselt on see aga asi, mille inimene hõlpsalt unustab.

Kuidas me siis ikkagi saame vältida uhkust ning arendada tõelist alandlikkust, mida Jeesus oma järgijates soovib näha? Keskendudes “alusvoorusele” - armastusele. Paulus ütles: “Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.” (1Kr 13:13).