Paasapüha juured on suures Egiptusest väljarändamises ning seda tähistati iga-aastaselt Jumalalt tulnud pääste mälestuseks (2Ms 12:24-28). See oli nii perekondlik pidusöömaaeg kui ka palverännaku pidusöömaaeg, millega sageli kaasnes rännak kesksesse pühapaika (5Ms 16:1-6) Paasapüha pühitsemine niisanikuu 14. päeval paasaohvri söömisega pereringis oli iga pere kohus meenutamaks Jumala päästet.

Enne söömaaega puhastati maja igasugusest pärmist ning pühitseti läbi hoolikate ettevalmistusriituste, mis hõlmasid näiteks ka rituaalseid pesemisi. Söömaaeg koosnes röstitud lambast, hapnemata leibadest, kibedatest maitsetaimedest ning neljast karikatäiest veinist. Enne teise karika joomist, loeti uuesti Egiptusest väljarändamise sündmusi ning sageli tehti seda dialoogina isa ja poja vahel. Ka lauldi osa Hallelist (Psalmid 113-118).

Kui teine karikas oli jagatud, jagati leib. Karikas, mida evangeeliumis mainitakse, on ilmselt kolmas karikas. Ülejäänud osa Hallelist lauldi koos neljada karikaga (Matteus mainib selles kontekstis ka “kiituslaulu” Mt 26:30).

Jeesuse viimse paasasöömaajaga algavad kannatamisaja sündmused. Seda kirjeldavad kõik evangeeliumid. Kuigi paasa söömaaega söödi tavaliselt pere keskel, sõi Jeesus seda koos oma lähedaste sõprade ning jüngritega, kes olid Talle perekonnaks. Istudes lauas koos oma jüngritega (s 14, 15) ütleb Jeesus, et Ta oli seda osadusehetke väga igatsenud, Tema jaoks oli see viimane maine söömaaeg, viimane rahulik osadusehetk. Seal andis Ta  jüngritele ka selgituse ja alused eelseisva mõistmiseks. Kuigi Jeesus räägib otsesõnu kannatustest, mis Teda ootasid (s 16), oma maapealse teenistuse lõplikust täideviimisest, ei mõistnud jüngrid Teda ikka veel.

Jeesus võtab karika, aga ei joo sellest enam ise. Leiba õnnistades aga ütleb Jeesus korraga midagi enneolematut: “See on minu ihu…” Edaspidi saab paasaohver asendatud Jeesuse ihuga.  

Tema lunastustöö on see ohver, mis päästab meid patu ja kurjuse meelevallast ning toidab meid igaveseks eluks. Selle ohvri vägi saab muuta meie südame. Iga kord kui võtame armulaual leiba ja karikat, tähistame ja tuletame meelde Jeesuse armastuse tegu, uut lepingut (s 20) ja reaalset võimalust pääseda patust ja kurjusest. Jeesuse soov oli, et me iial ei unustaks Tema tegu ning selle mõju, vaid tähistaksime ja rajaksime end sellele ikka ja jälle (s 19).

“See karikas on uus leping…” (s 20). Lamba- või kitsetalle asemele astus nüüd Jumala Tall. Looma vere asemel pidi valatama Jeesuse veri. Kui paasatall meenutas päästet, mis toimus minevikus, siis Jeesuse ohvrisurm ulatub olevikust igavikku. Sellega algas uue lepingu ajastu Jumala rahvale. Paasatalle ohverdamine ei saanud ühtegi inimest vabastada patu võimusest. Jumala Talle ohver oli ainulaadne ning see murdis iagveskes patu ja surma väe. Jeesuse ohvrisurm maksis ühe korraga ära kogu inimkonna süü ja puhastab ka tänapäeval inimese tema patust (1Jh 1:7-9).

Aga kes on äraandja (s 21-23) ja kas neid on ka tänapäeval? Võibolla on see igaüks, kes armulauada võttes tunnistab end Issanda omaks, kuid tavaelus ei hooli Jeesuse õpetusest, ohvrist ega Jumala tahtest, vaid otsib enese soovide täitumist.