Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 22:38-46
Otsustav tund jõuab kätte38Aga nemad ütlesid: „Issand, ennäe, siin on kaks mõõka.” Tema
ütles neile: „Sellest on küllalt.”
Jeesus palvetab Ketsemanis39Ja Jeesus läks välja ning tuli harjumuspäraselt Õlimäele, ja
jüngrid järgnesid talle.
40Ja kui ta sinna paika jõudis, siis ta ütles neile: „Palvetage,
et te ei satuks kiusatusse!”
41Ta ise läks neist eemale kiviviske kaugusele, langes põlvili
maha ja palvetas:
42„Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometi ärgu
sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!”
43[Siis ilmus talle ingel taevast teda kinnitama.
44Ja raskesti heideldes palvetas ta veelgi pingsamalt, ja ta
higi muutus nagu maha tilkuvateks verepiiskadeks.]
45Ja palvetamast tõustes tuli Jeesus oma jüngrite juurde ja
leidis nad magamas kurbuse pärast.
46Ja ta ütles neile: „Miks te magate? Tõuske üles ja palvetage, et
te ei satuks kiusatusse!”
Sel päeval kui pimedusele on antud meelevald (Lk22:53), Jeesus palvetas ning õhutas ka oma jüngreid palvetama. Ta oli juba õpetanud neile palvetama: “Sinu tahtmine sündiga, nagu taevas, nõnda ka maa peal” (Mt 6:10) - nüüd aga tuleb Tal enesel palvetada, kõige äärmuslikumas olukorras. Lahing universumi tuleviku pärast (Jumala riigi pärast) peeti maha kõigepealt palves. Jumala lihakssaanud Poja tõeline inimlikkus tuleb enim esile selles ahastavas palves ning selle järel nähtavas kuulekuses Isale.
Jeesuse sõnakuulelikkus ning Pühakirja tundmine oli see, mis viis Ta nii suurde ahastusse, kui ta vaatas eesootavale ristisurmale (Lk 18:31–33; 2 Lk 2:37). Tema jaoks sai oma kutsumuse täitmine kirjeldamatult kõrge hinna.
Pinge meie ja Jumala tahte vahel on kesksena tuntav kui palvetame ning kui meil tuleb kuuletuda Pühakirjale. Kui palju meiegi palvest on tegelikult isikliku õnnistuse otsimina ning kui palju on seal ühendumispüüdu Jumala suurema plaaniga maailma jaoks? Kas kohtleme Piiblit kui isiklikku tõotuste kasti? Bonhoeffer hoiatas: “Me ei loe enam tõsiselt Piiblit. Me ei loe seda enam iseenese vastu, vaid ainult iseenese tarvis.”
Kahel korral palus Jeesus jüngritel palvetada, et nad ei “satuks kiusatusse” (Lk 22:40, 46) - ehk palvetada et nad ei annaks kiusatusele järele, et nad ei kukuks testimisel läbi. Palvetamise asemel uinusid väsinud jüngrid aga sügavasse unne. Nad olid nõrgemad kui ise teadsid, ega mõistnud mis tegelikult toimus: lisaks olid nad ka vaimse rünnaku all (Lk 22:31).
Siiski ei olnud nende langemine lõplik, sest Jeesus oli nende eest palvetanud (s 32), kuid kui nad siis oleksid palvetanud kui Jeesus neilt seda palus, kas siis oleks mõõk jäänud tuppe kui Jeesust arreteerima tuldi, või Peetrus poleks oma Issandat ära salanud?
Kuidas iganes, palve, mis lähtub Pühakirjast on lahinguväli millest sõtlub, kas Jumala hea tahe saab sündida.
Selle kommentaari autor: Graham Cray