Arvestades sellele psalmile omistatud kõrget profiili (evangeeliumides tõlgendatakse seda kui viidet Jeesuse kannatamisele), on lihtne lugeda seda üksnes Kristuse keskselt, unustades, et selle erakordselt liigutava poeemi taga võis olla ka mõni tõelises kitsikuses kannataja, kes kirjutas selle tunnistusena, kuidas ta lõplikult vabanes meeleheitest. Hea on lugeda psalmi 22 selle algses tähenduses, sest enamik meist on kogenud kannatusi. Lauliku kannatused on nii vaimsed (s 6-8) kui ka füüsilised (s 12-18), kuid tema sügavaim probleem pole sotsiaalne tõrjutus ega füüsiline häda - see on tunne, et Jumal on kaugel (s 1,11,19) ja ei vasta (s 2). Laulja kurdab korduvalt hüljatuse tunde üle (s 1-2, 6-8, 12-15, 16-18), samas ütleb, et usaldab Issandat ikkagi (s 3-5, 9-10).

Kuigi rada läbi valu oli pikk ja raske, jõuab see viimaks haripunkti - siis kui kannataja, kes on vabanenud piinast, (nagu ta on palunud s 19-21), hakkab võimsalt Jumalat kiitma (s 22-31). Tema vabanemine on vastus palvele ja seepärast kutsub ta kokku terve koguduse Jumalat kiitma (s 22) ning ühisele ohvrisöömaajale (s 22-26). Ta tunnistab kõigile kokkutulnuile Jumala headusest. Ta on nii vaimustunud, et näeb vaimusilmas, kuidas Jumala valitsus ulatub maailma äärteni, hõlmates ka neid, kes on juba surnud, või pole veel sündinud (s 25-31).

Jumal on inspireerinud ja lihvinud selle psalmi niisuguseks, et kui meile keset kannatusi võib tunduda, et Jumal on kaugel ja ei hooli meist, saame seda psalmi südamega kaasa lugedes väljendada ka enda hüljatusest põhjustatud ahastust või igatsusega oodata vabastamist sellest. Psalm 22-te sisenedes saame vägagi teadlikuks Jeesuse ligiolust. Tema, kes palvetas seda palvet, kui ta kannatas meie eest, tunneb meile kaasa, kui  pöördume sama palvega tema poole. (Hb 4:15)