Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 22:54-62
Peetrus salgab Jeesuse54Aga nad võtsid Jeesuse kinni ja viisid ära ja tõid ülempreestri
majja. Ent Peetrus järgnes eemalt.
55Ja kui nad keset õue tule süütasid ja üheskoos maha istusid,
istus ka Peetrus nende sekka.
56Aga üks teenijatüdruk nägi teda tule valgel istuvat ja ütles ainiti
tema peale vaadates: „Ka tema oli koos Jeesusega.”
57Peetrus aga salgas: „Naine, ma ei tunne teda.”
58Natukese aja pärast lausus üks mees Peetrust nähes: „Ka sina
oled nende seast.” Peetrus aga lausus: „Inimene, ma ei ole.”
59Ja umbes tund aega hiljem kinnitas seda keegi teine:
„Tõepoolest, ka tema oli Jeesusega, ta on ju galilealane.”
60Peetrus aga ütles: „Inimene, ma ei mõista, mida sa räägid.” Ja
otsekohe, kui ta alles rääkis, laulis kukk.
61Ning Issand pöördus ja vaatas Peetrusele otsa ja Peetrusele
tuli meelde Issanda sõna, kuidas ta temale oli öelnud: „Enne kui täna
kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära.”
62Ja sealt välja minnes puhkes ta kibedasti nutma.
Peetruse allakäik oli kiire. Veel õhtul oli ta enese sõnul valmis Jeesuse eest kasvõi surema, järgmisel varahommikul aga oli see ustavus juba ununenud.
Kirikute tornitipus olev kukk meenutab meile Peetruse langemist, aga samas ka vajadust olla valvel kui ootame Kristuse tagasitulekut. Tuulelipp katusel pöörab sinna, kust tuul puhub. Sama tegi Peetrus, valides öise lõkkeaseme juures suuna mis pakkus talle väljapääsu.
Teisalt peame meeles pidama, et Peetrus järgnes Jeesusele selleks, et näha, mis Jeesusest saab. Teisi jüngreid siin ei mainita.
Võib olla, et Jeesuse vangistamine oli Peetrusele suur vapustus ning ta muutus selle toimel tagasi selleks kõikuvaks meheks, kes ta oli olnud enne Jeesusega kohtumist. Saatan sõelus teda otsekui vilja nii, et isegi teenijatüdruku märkus murendas tema usku.
Kui siis Jeesus, sellel Peetruse langemise hetkel, talle otsa vaatas, tungis Ta pilk otse Peetruse hingepõhja. Korraga nägi Peetrus oma reetlikkust ja nõrkust täies ulatuses ja halastamatuses. Võibolla oli tal vaja seda kogeda, et kasvada oma tulevase teenimistöö tarvis? Kindlasti aga sööbis Jeesuse vaade Peetruse mällu. Tõenäoliselt oligi see Peetruse viimane mälestuspilt Jeesusest enne Jeesuse ülestõusmist. Jeesuse risti alla Peetrus ju ei tulnud. Selle asemel nuttis ta kibedalt ning jäi oma hinge kitsikusse ja pimedusse, kus kaotusvalu Jeesuse pärast ühines valuga ta enese hinge reetlikkuse üle.
Keegi meist ei ole Peetrusest parem. Üksens Jumala arm aitab meil jääda Jeesusele ustavaks ka siis kui on läbikatsumise ajad. Ja kui peaks juhtuma, et meiegi salgame oma Päästja - olgu Jumala arm siis meile toeks nii, nagu oli Peetrusele.
Selle kommentaari autor: Vesa Siltala