Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Pimeduse tund

Reede, 2. Aprill 2021

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 23:44-49

Jeesus sureb ristil
44Ja umbes keskpäeva paiku tuli pimedus üle terve maa
kuni kella kolmeni peale lõunat,
45sest päike pimenes. Aga templi vahevaip kärises keskelt lõhki.
46Ja Jeesus hüüdis valju häälega: „Isa, sinu kätte ma annan oma
vaimu!” Seda öeldes heitis ta hinge.
47Aga juhtunut nähes andis väeülem Jumalale au, öeldes: „See inimene
oli tõesti õige!”
48Ja kogu rahvahulk, kes oli tulnud seda pealt vaatama, lõi
sündivat nähes endale vastu rindu ja pöördus tagasi.
49Aga kõik, kes Jeesust tundsid, olid jäänud seisma eemale,
samuti naised, kes olid käinud temaga kaasas Galileamaalt alates,
ja nad nägid seda.

Kuus pikka tundi tulvil valu ja lõputuna tunduvat piina. Jeesus, tõeline Jumal ja tõeline inimene on rippunud ristil kuus pikka tundi. Maad katab pimedus. Pimedus katab maad ka kõikide inimeste hingedes, kes eneses püüavad tappa Jumala, teda ignoreerides, talle selga pöörates, teda oma vähimates vendades ja õdedes alandades, haiget tehes, hävitades. On umbes keskpäev. Peaks olema kõige valgem aeg, aga just siis katab pimedus maad, sest inimesed tapavad Jumala, inimesed tapavad Jumalat Kolgata mäel.

Kui Jeesus sünnib, muutub pilkas pime öö valgeks kui päev, ja nüüd, tema surma hetkel, muutub päev ööks. Ja selles öös ütleb Jeesus oma viimased sõnad, seitse lühikest sõna: “Isa...”

Jeesus on aastaid sirutanud oma käsi inimeste poole, selleks et tõsta üles langenuid, kinkida tervis, elu, õnnistada lapsi, aga täna on võtnud inimesed tema käed, mitte selleks, et tänada, vaid selleks, et lüüa ta kätest läbi kaks naela. Ta jalad on kandnud teda paigast paika, tegema head, õpetama ja õnnistama, aga täna võtavad inimesed need jalad, mida Maarja on pesnud oma pisaratega ja kuivatanud oma juustega, ja nad läbistavad need jalad nüüd naelaga. Mõned päevad enne seda kohutavat hetke tulevad kaks tema lähimat jüngrit ja kauplevad kohti tulevases kuningriigis. Ja siis, kui Jeesus vajaks mõistmist, hoolimist, reedab üks tema jüngritest ja teine salgab ta kolmel korral ja põgeneb siis teistega. Ja Jeesus jääb täiesti üksi, ihuüksi sellesse maailma. Kelle poole võiks veel pöörduda? Äkki peaks ütlema kurje sajatussõnu kõigile neile, kes temast on ära pöördunud, kes tema armastusele nii lõpmata julmalt on vastanud. Kas Jeesus teeb nii, kas ta pöördub nende poole kurjade sõnadega? Ei. Ta ütleb: “Isa, ... “

Temal on, kellega kõnelda oma mahajäetuses, oma üksiolemises, oma rängas valus. Mida teeb meiega valu, ülekohus, hüljatus, hoolimatus? Kas kibestab, paneb vanduma kurja, kas paneb kiruma neid, keda oleme kord aidanud ja kes nüüd tasuvad kõik meie headuse kurjaga? Kellega kõneleme siis, kui pimedus katab meie hinge ja siis, kui meie elupäeva üle on laskumas pilkane öö? Jeesus ütleb Isa, lihtsalt Isa. Ei ühtki tiitlit, kõlavat omadussõna. Lihtsalt Isa. Laps on valudes, lõppemas ja ta ütleb: Isa.

Vahel mõtlevad inimlapsed, et nad ei oska piisavalt ilmekalt, ilusti palvetada. Kuidas palvetab ema või isa oma raskelt haige lapse voodi ees? Lõpmata lihtsalt ja kogu südamest. Jumal, kaasatundva, armastava südamega Jumal ei hinda meie palvete lauseehitust, ilmekust. Ta vaatab meie hinge, kas oleme siirad, kas oleme oma palvesõnade taga, kas usume Temasse, kellega kõneleme, oma Isasse. “Isa, sinu kätesse...”

Kelle kätesse meie end usaldame? Kelle kätesse usaldame oma lapsed, oma armsad? Kas karmi saatuse või Jumala, Isa kätesse? Küllap oled ka sina oma elus saanud tunda, kuidas käed, mille vahele oled sa end unistanud ja lõpuks ka usaldanud, on sind kord valusalt, hoolimatult eemale tõuganud. Ja paljud inimesed muutuvad väga ettevaatlikuks, nad ei suuda end usaldada kellegi kätesse. Jeesus usaldab end hetk enne oma surma oma Isa kätesse. Jumala Isa käed, täis lõputut soojust ja armastust, Jumala imelised käed. Uku Masingul on üks imeilus luuletus kalast, kes on kuivale jäänud ja Jeesusest, kes hõbedaste silmadega on, kes kannab seda õnnetut vette. Ja kui ta lõpuks kummardub, et kala vette asetada, ütleb see: “Su käest ma enam minnagi ei taha...”

“Isa, Sinu kätesse ma annan oma vaimu.” Jeesus ei usalda oma taevase Isa kätesse vaid üht rasket hetke oma elus, vaid ta usaldab end Tema kätesse lõputus igavikus, ja ta annab nendesse kätesse kõik, kogu oma elu. Iseennast täielikult ja kõiges. Ta usub, et see, mis temaga on sündinud, ei ole juhuse pime täringumäng, vaid Jumala, tema taevase Isa tahe. Ainus võimalus päästa inimesi kuradi ja surma, patu jäisest haardest. Ta usaldab oma Isa lõpuni.

Kas meie teame, mis ootab meid ees täna, homme? Kas me teame ette oma elu ja selle lõppu siin? Millal on see päev, mil ütleme Jeesuse kombel lõpmata siiralt ja lihtsalt: Isa, Sinu kätesse ma annan oma vaimu, Isa, Sinu kätesse usaldan ennast kõiges, nii rõõmus kui valus, nii valguses kui pimeduses, oma armsad, oma koguduse, oma maa ja rahva.

 
Jumal, andesta mulle mu patud, kõik see pimedus, mida olen põhjustanud nii eneses kui teistes, kõik see valu, mahajäetuse, kurbuse ja pimeduse hetked, andesta mulle ja kingi mulle julgust end kõiges Sinu kätesse usaldada Jeesuse Kristuse läbi.

Selle kommentaari autor: Jaan Tammsalu