Luuka poolt kirjeldatud Jeesuse kannatusloo üks iroonilisi seiku on see, et ainsad, kes Jeesuse surmaga seoses veidigi selle tõelist tähendust aimasid, olid ristilöödud röövel ja paganast sõjaväeohvitser, kes valvas ristilöömist. Kuulnud Jeesuse ristil öeldud sõnu ning näinud, kuidas Ta end Isa kätte usaldas, kuulutas sõjapaealik Jeesus süütuks ja õigeks (sõna dikaios sisaldab mõlemat tähendust). See on juba seitsmes kord selle peatükis, kus Jeesus õigeks tunnistatakse (vt s 4,14,15 (kaks korda), 22 ja 41). Ta tõesti kannatas ülekohtuselt. Jeesuse jaoks tähendas lihakssaamine täielikku sisenemist langenud inimese olukorda. Ta kandis meie patud, taludes kõige julmemal viisil nii reetmist kui ka vägivalda. Ta samastus meie olukorraga -nii patuste hulka kuuluvana kui ka sellena, kelle vastu pattu tehakse. Nii täielikult on Jumal pühendunud õigluse ja armu osutamisele.

Jeesus oli ja on Messias ja Jumala Poeg - aga mitte sellisel moel, nagu mõistsid seda tema süüdistajad. Ta ei saaks olla Messias ja Poeg, kui Ta poleks olnud ka Issanda Kannatav Sulane (Js 52:13 – 53:12) : “(Mu) sulane (teeb) paljusid õigeks, sest ta kannab nende patusüüd” (Js 53:11). Kogu Jeesuse kannatuslugu sisaldas määratult palju enam, kui sõjapealik näha suutis. Jeesus tegi veel palju rohkem lisaks sellele, et Ta viis meie patud ristile.  Ta näitas meile Jumala olemust (Fl 2:6-11). Jumala olemusest ei ole olemas sügavamat ilmutust, kui see, mida näeme ristil.

Väliselt näis kogu see triumf otsekui tragöödia - eriti neile, kes Jeesuse piitsutamisel enestele vastu rindu lõid ning neile, kes ei saanud peale väärika matuse oma Issandale enam muud pakkuda. 

Risti läbi ilmutatud Jumal on osutunud usaldusväärseks, ükskõik millises olukorras inimene ka poleks. Tema toimib ka siis kui väliselt on kogu lootus kadunud. Ta on meie kõrval siis, kui peame ülekohtuselt kannatama. Ja seni, kui ootame lahendusi, saame toetuda Talle, kelle südames oli läkitada meie juurde oma Poeg.