Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 10:1-10
Kristuse ohvri lõplikkusest1Et Moosese Seadus on vaid tulevaste hüvede vari, mitte
nende hüvede täiskuju, siis see ei või mitte kunagi teha täiuslikuks
neid, kes tulevad Jumala ette igal aastal nendesamade ohvritega, mida
nad alatasa ohverdavad.
2Eks muidu oleks ju lakanud nende ohverdamine, sest
jumalateenijail ei oleks kord juba puhastatult enam mingit patust
südametunnistust?
3Kuid nende ohvritega tuletatakse igal aastal meelde patte;
4sest on võimatu, et härgade ja sikkude veri võtaks patud ära.
5Seepärast Kristus ütleb maailma tulles:
„Tapaohvrit ja roaohvrit sa ei tahtnud,
aga ihu sa oled mulle valmistanud.
6Põletusohvrid ja patuohvrid ei olnud sulle meelepärased.
7Siis ma ütlesin:
Vaata, ma tulen -
rullraamatusse on minust kirjutatud -
tegema sinu tahtmist, oh Jumal!”
8[m]Esmalt ta ütleb: „Tapaohvrit ja roaohvrit ja põletusohvreid ja
patuohvreid ei ole sa tahtnud ega ole need olnud sulle meelepärased,
kuigi neid ohverdatakse Seaduse järgi!”
9Ja siis ta ütleb: „Vaata, ma tulen tegema sinu tahtmist!” Ta
kõrvaldab esimese selleks, et kehtestada teine.
10Sellessamas tahtmises oleme meiegi pühitsetud Jeesuse Kristuse
ihu ühekordse ja alatiseks ohverdamise läbi.
Autor jõuab 10. peatükis oma väidete kulminatsiooni. Vaatleme tänases piiblitekstis kontrasteeruvaid sõnu ning fraase: näiteks nagu sõnad: “vari”, “igal aastal” “alatasa” - teisalt aga: “alatiseks”. “ühekordne “. Tänu olgu Jumalale, kes on eemaldanud meie patud alatiseks, mitte nii nagu vana ohvrite süsteem, mis tuletas inimesele järepidevalt meelde tema patusust.
See õpetus võis algsetele juutidest Jeesuse järgijaile olla täielik mõistatus. Kas mitte Jumal ise polnud seadnud ohverdamise süsteemi ja seda väga detailselt? Jah oli, kuid juba Paulus juhtis tähelepanu tõelise reaaluses ja varju “reaalsuse” vahele (Kl 2:17). Uus seadmine ületas vana mitmekordselt.
Heebrealaste kirja autor näitab meile Jeesust, kes kasutab Taaveti psalmi (Ps 40:8-11) sõnu juhtimaks tähelepanu sellele, mida Jumal tegelikult ootab. Näeme siin Jumala Sulase pühendunud, kuulavat ja kannatavat sõnakuulelikkust (Js 50:4-11). Jeesus annab Jumalale "ihu" (Hb 10:5, Hb 10:10) mis Talle oli antud.
Kontrast salmis 5 märgitud “tapaohvri” ja salmides 7 ja 9 kirjeldatud hoiaku vahel paneb mõtlema: loomad, keda ohverdati ei soovinud ju seda, neid tuli jõuga tirida ohverdamise paigale - see oli vana ohvrisüsteem, mis ei andnud ohvrile mingit valikuvõimalust. Jumala püha ja täiuslik tahtmine on endiselt teha meid pühaks, pühitseda - ning seda teades ja täielikus kooskõlas selle tahtega, tuli Kristus ning vabatahtlikult andis enda ihu: “Sinu tahtmist mu Jumal, teen ma hea meelega ja sinu Seadus on mu südames.” (s 9). Kristus andis oma ihu ohvriks, vabtahtlikult, ühe korra ja alatiseks - meie kõikide eest.
Selline teadlik ja ettekavatsetud eneseandmine Jumala tahte täideviimiseks, teeb Jeesusest iga uskuja kangelase ja eeskuju, keda järgida.
Selle kommentaari autor: Howard Peskett