Kes iganes selle psalmi ka kirjutas, võime olla kindlad, et tal oli olnud võimas, isiklik kogemus Jumala päästest. Ta nimetab päästet surmast (s 3) ning vabanemist ahelatest (s 16) - see on olnud Jumala tegu, mis muutis kogu tema elu (s 1). Laulja kiindumuse vastuseks on otsus “hüüda Teda appi eluaja” (s 2). Ning kogu ülejäänud psalm on täis väljendusi pühendumisest Jumalale - laulja kinnitab, et ta on Jumala sulane (s 16), ta tõotab tuua ohvreid (s 17), avalikult tunnistada (s 18,19) ja kiita Jumalat (s 17) Tema ustavuse eest.

Psalmist vaatab tänases tekstis tagasi oma ahastuse aegadele äratundmisega, et Jumal kuulis ka tema selleaegseid palveid. Ta jutustab, et ta hüüdis oma pimedates hetkedes - ja Jumal kuulis ning päästis ta (s 3,4). Samas ei ütle ta kusagil, et Jumal garanteerib usklikele probleemivaba elu. Vastupidi - psalm viitab, et võib tulla aegu, mil kannatus ja surm sekkuvad ka Jumala laste ellu ning Jumal ei tõmba neid sellest üleloomulikul viisil välja. Aga ka siis on Jumal neile väga ligidal, valvamas nende üle suure armastuse ja kaastundega ning lohutab ja kannab nad läbi kannatuse aegadest. 

Siiski ei kutsu see psalm meid üles ainult tähistama, vaid siin on ka kutse “siseneda, jääda” sellesse Jumala päästesse. Meie põhiline olek, peaks olema “hingamises” (s 7). Otsekui juutide kogukond, kes paasasöömaja laua ümber tähistab Väljarändamist Egiptusest, saame ka meie jääda ja tähistada oma vabadust (vt Hb 4:9-11). Kuna Jumal on meid kuulnud minevikus, siis hüüdkem Tema poole jätkuvalt (s 2) ning jäägem Talle ustavaks nii nagu Tema jääb meile (s 12-19).