Üks keerulisematest kohtadest on Iisaki ohverdamise lugu. Miks oli Jumalal vaja Aabraham proovile panna? Ja kas see tähendab, et tol iidsel ajal prkatiseeriti ka inimohvreid? Kindlasti mitte. Heebrealaste kirja autor osutab ühemõtteliselt ja selgelt, et nii Saara kui ka Aabrahami puhul oli Iisakiga seotud sündmuste tulipunktis nende usk, et “et Jumal võib ka surnuist üles äratada” (s 19).

Jumala plaanides oli Egiptusel eriline roll. Iisraeli rahva ajaloos näeme kolme tähelepanuväärset vabanemise sündmust. Kõigepealt antakse Aabrahamile tõotus imelisest maast. Teiseks saab Mooses tõotuse rahva Egiptusest vabanemise kohta. Kolmandaks saab Paabeli vangipõlves olev  rahvas tõotuse tagasipöördumise kohta - ja Messia tuleku ning kuningriigi kohta. Miks korduvad sellised suured pildid ikka ja jälle Jumala rahva päästeloos?

Need tõotused ja lood on meile julgustuseks - eriti aegadel kui tundub, et enam ei ole väljapääsu, vabanemise või edasimineku võimalust, kui tee on püsti meie ees. Just siis tuleb meelde tuletada väljarändamisi, Jumala päästvat kätt, mis ikka ja jälle teeb tee. Tuleb usaldada ja uskuda Aabrahami ja Saara kombel - et kui Jumal ka on midagi ära võtnud või palunud ohverdada, või sind näiliselt väljapääsmatusse olukorda pannud,  siis üksnes Temal on ka tee ja viis need võimatud olukorrad ka lahendada. Tee mida meie ei näe, plaan mida me ei tea. Sest vaid usu ja usalduse kaudu Jumalasse, avaneb Jumala rahvale pääsetee ning Jumal ei oota meilt muud, kui usust lähtuvat tegutsemist.