Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 11:8-16
Usust ja uskujatest muistsel ajal8Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika,
mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb.
9Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile, elades
telkides koos Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sellesama tõotuse kaaspärijad.
10Sest ta ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal.
11Usus sai isegi Saara väe suguvõsa rajamiseks ja seda eakusest
hoolimata, sest ta pidas tõotajat ustavaks.
12Seepärast ka sündis sellest ühestainsast, pealegi mehejõu
kaotanud
mehest hulga poolest nii palju järglasi nagu tähti taevas ja nagu liiva
mere rannal, mida ei saa ära lugeda.
13Need kõik surid uskudes, saamata kätte tõotusi, vaid nähes ja
tervitades neid kaugelt. Ja nad tunnistasid end olevat võõrad ja
majalised maa peal.
14Kuid kes selliselt kõnelevad, annavad mõista, et nad otsivad
kodumaad.
15Kui nende meeles oleks olnud maa, kust nad olid välja läinud,
küllap neil oleks olnud aega pöörduda tagasi.
16Ent nüüd nad ihkavad paremat, see tähendab taevast kodumaad.
Seetõttu ei ole Jumalal nende pärast häbi lasta ennast hüüda nende
Jumalaks, kuna ta on valmistanud neile linna.
Fraas “kindlus selles, mida ei nähta” (s 1) on kogu peatüki võti. Kõik nimetatud usukangelased hoidsid oma fookuse kindlalt paigas. Nad valisid vaadata üle neid ümbritseva maailma nähtamatule maailmale. Aabel, Eenok, Noa, Aabraham ja Saara tabasid kõik vilksatusi sellest reaalsusest, mida teised nende päevil ei näinud. Ning nende usk võimestas neid sellest visioonist kinni hoidma ka väga intensiivsetes testimisaegades ning vastupanus. Isegi siis, kui meil on kiusatus uskumisest loobuda sellepärast, et elu muutub raskeks, võime usus valida vatupidamise. (Hb 12:1).
Usk on see võti, mille abil ületatakse kristlase elus mitmed pinged, ning mis aitab meil keskenduda taas nende suurte küsimuste lahendustele, mis on üle meie arusaamise. Nõustumine usu läbi sellega, et “maailmad loodi Jumala korraldusel” (s 3), kaitseb uppumast maailma alguse teaduslikkudesse ja tehnoloogilistesse aspektidesse. Usk ilmutab ka milline on Jumalale meelepärane ja vastuvõetav ohver (s 7,8) võimaldades uskujal saada “ selle õiguse pärijaks",mis tuleb usust. Aabrahami usk varustas teda võimega võtta ette teekond Urist Mesopotaamias Kaananimaale, jätta maha kodu ning sirutuda sõnakuulmises visiooni poole, mida keegi teine ei jaganud (s 8.10; 1Ms 12:1-5). Seesama usk aitas Aabrahami ja Saarat läbi pikkade lastetusaastate, pannes nad endiselt usaldama pigem Jumala tõotust kui enda eluiga ning ümbritsevaid tingimusi (s 11,12). Aabraham kasvatas usus üles ka poja Iisaki, kuigi alguses sai ta käsu tappa Iisak kõige julmemal moel (s 17-19).
Kui meie endi poeg oli veel lapseeas, tekkis tal nahavähk sel ajal kui olime misjonäridena kodust kaugel ära, sest ta viibis liiga kaua päikese käes. See andis meile veidi aimu, mida Aabraham võis tunda Iisaki ohverdamisel. Aga usk oli see, mis kandis Aabrahami (ja ka meie pere) sellest katsumusest läbi. Usk - mis valib usaldada Jumalat, isegi siis kui elu lööb suuri haavu - võib olla raske, aga on alati elu-andev.
Selle kommentaari autor: Eric Gaudion