Loe läbi alltoodud kirjakoht: Tn 1:1-21
Taanieli ja tema kaaslaste kasvatus Paabeli kuningakojas1Juuda kuninga Joojakimi kolmandal valitsemisaastal tuli Paabeli kuningas Nebukadnetsar Jeruusalemma alla ja piiras seda.
2Ja Issand andis tema kätte Juuda kuninga Joojakimi ja osa Jumala koja riistu, ja ta viis need Sinearimaale[f] + [fr] 1:2 [ft] Sinearimaa tähendab Paabelimaad (Babülooniat), vrd [+xt] 1Ms 11:2[+xt*]. [f*] oma jumalakotta; ta viis riistad oma jumala varakambrisse.
3Ja kuningas käskis Aspenast, ülemteenrit, et ta tooks Iisraeli lastest, niihästi kuninglikust soost kui suursuguste hulgast,
4noori mehi, kellel ei oleks ühtegi kehalist viga ja kes oleksid ilusa välimusega, kes oleksid taibukad kõigis teadustes, targad ja arusaajad, ja kes oleksid kõlblikud teenima kuningakojas; ja neile pidi ta õpetama kaldea[f] + [fr] 1:4 [ft] Vt [+xt] Jr 37:8[+xt*] seletust. [f*] kirja ning keelt.
5Ja kuningas määras neile igapäevase osa kuninglikust roast ja veinist, mida ta ise jõi; ja nõnda pidi neid kasvatatama kolm aastat, et nad selle järel võiksid astuda kuninga teenistusse.
6Ja nende seas olid Juuda lastest Taaniel, Hananja, Miisael ja Asarja.
7Ja ülemteener pani neile nimed: ta nimetas Taanieli Beltsassariks, Hananja Sadrakiks, Miisaeli Meesakiks ja Asarja Abednegoks.
8Aga Taaniel otsustas oma südames ennast mitte rüvetada kuninga roaga ja tema joodava veiniga, ja ta taotles ülemteenrilt, et tal poleks vaja ennast rüvetada.
9Ja Jumal laskis Taanielil leida heldust ja armu ülemteenri ees.
10Aga ülemteener ütles Taanielile: „Ma kardan, et kui mu isand kuningas, kes on määranud teie roa ja joogi, näeb teie palged olevat viletsama välimusega kui teistel teieealistel noortel meestel, viib see mu pea hädaohtu kuninga ees.”
11Siis ütles Taaniel ülevaatajale, kelle ülemteener oli määranud Taanielile, Hananjale, Miisaelile ja Asarjale:
12„Tee ometi oma sulastega kümme päeva katset, et meile antakse süüa taimetoitu ja juua vett!
13Siis võrreldagu sinu juuresolekul meie välimust ja nende noorte meeste välimust, kes söövad kuninglikku rooga, ja selle järel talita oma sulastega, nagu sa heaks arvad!”
14Ja ta kuulas neid selles asjas ning katsetas nendega kümme päeva.
15Aga kümne päeva pärast näis nende välimus ilusam ja ihu priskem kui ühelgi neist noortest meestest, kes sõid kuninglikku rooga.
16Siis ülevaataja võttis nende roa ja nende joodava veini ära ja andis neile taimetoitu.
17Ja Jumal andis neile neljale noorele mehele igasuguses kirjas ja teaduses tarkust ja taipu, Taaniel mõistis aga igasuguseid nägemusi ja unenägusid.
18Ja kui need aastad olid möödunud, mille järel kuningas oli käskinud nad enese ette tuua, viis ülemteener nad Nebukadnetsari ette.
19Ja kuningas rääkis nendega, ja nende kõigi hulgast ei leidunud Taanieli, Hananja, Miisaeli ja Asarja sarnast, nõnda tulid nad kuninga teenistusse.
20Ja kõigis teaduse ja tarkuse asjus, milles kuningas neid küsitles, leidis ta nad olevat kümme korda üle kõigist ennustajaist ja nõidadest, kes olid kogu ta kuningriigis.
21Ja Taaniel jäi sinna kuningas Koorese esimese aastani.
Taaniel ja tema kaaslased võisid olla sügavalt traumeeritud. Jumala leping tundus olevat tühistatud: tõotatud maa oli taas vallutatud, Taaveti kuningriik murtud, tempel eemal Jeruusalemmas rüüstatud (s 1,2). Nad küsivadki: “Kuidas me võime laulda Issanda laulu võõral pinnal?” (Ps 137:4).
Samasugune on teatud mõttes olukord paljude kristlaste jaoks täna, läänemaailmas. Kristlus on sajandeid alusena kestnud, meie sotsiaalne, eetiline ja ka poliitiline elu on algselt olnud rajatud kristlikele põhimõtetele, vaatamata sellele, et enamik üksikisikutest ei jaganud kristlikku pühendumust. Viimase 50 aasta jooksul on kõik see läbinud tohutu muutuse, ning paljud kogevad nüüd nagu elaksid nad võõral maal, kus valitseb suhtelisus ning sekulaarne humanism.
See on esitanud kristlastele uued väljakutsed: mitte tõmbuda oma “gettosse” eraldades end ümbritsevast kultuurist; aga samas mitte ka muutuda täiesti “paabellikuks” mugandudes valitseva eetosega. Mõlemad valikud oleksid usklikule hävitavad.
Jumalale ustavaks jääv valik sellise olukorras on see, mida tegid Taaniel ja tema sõbrad: nad võtsid osa valitsevast kultuurist, kuid tegid seda säilitades oma erisuse elava Jumala järgijatena (s 3-7, s 17-21).
Pole täpselt teada, miks pidas Taaniel vajalikuks vältida kuningapalee menüüd (s 8-16). Oluline on see, et ta tõmbas nn “joone liivasse”, sest koges, et kuhugi oli piir vaja tõmmata. On arvatud, et noortel meestel oli hirm, et võibolla oli palee toit eelnevalt ohverdatud ebajumaaltele. Aga levib ka teine arvamus: Taaniel ja tema sõbrad ei soovinud muutuda nõrgaks palee luksuslikku eluviisi kaasa tehes, vaid erimenüü aitas neil säilitada oma identiteeti ning meeles hoida, et kogu nende elu sõltus üksnes Jumalast, kellele nad tahtsid ustavaks jääda.
Samamoodi tajume ka meie oma elus mõnikord neid kohti kus peaksime selge piiri tõmbama, või kus meil tuleb teha otsus jääda Jumalale ustavaks ka kallist hinda makstes. Erinevatel elualadel töötavatele inimestele võivad need piirid kätte tulla erineval kujul. Tähtis on see piir tõmmata ning sellele kindlaks jääda. Kõik ülejäänu on juba Jumala käes, kes ei jäta maha (häbisse) ega õnnistamata neid, kes Temasse usuvad.
Selle kommentaari autor: Paul Oakley