Loetud piiblitekst on täis teravaid kontraste - valgus ja pimedus, tõde ja valed, patust kinnihoidmine ning andestuse otsimine. Ei mingeid pooltoone - Johannese jaoks ei eksisteeri hämarala ega ka poolvarjudes elamist, vaid inimese ees on konkreetne valik: sa kas oled pimedas või oled valguses. Oma veendumuses lähtub Johannes sellest, kes on Jumal, deklareerides: “Jumal on valgus ja temas ei ole mingit pimedust “(s 5). Taoline kirjeldus osutab Jumala täielikule puhtusele, tõesusele ning hingematvale hiilgusele. See osutab ka päästmise täiuslikkusele, ülevoolavale elule, mille Jumal annab. 

Jeesus ütles: “Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus”. Valguses käimine tähendab tungida edasi, Jumalale ligemale, liikuda sügavamale oma jumalasuhtes ning kuulekuses, nii, et meie argielu saab kujundatud aina rohkem Tema prioriteetide kohaselt. 

Kõik mida teeme omab kaalu.  See, mida valime, mõjutab meie suhteid teistega ja Jumalaga kas paremas või halvemas suunas. Inimestel on suur kalduvus petta end väärturvalisusesse uskudes, et võime oma pattu õigustada sellega, millisteks oleme  loodud või, et me oma tegudega kedagiotseselt ju ei haava. Vaatamata sellele,  kas oleme hiljuti Jumala juurde tulnud või juba aastaid kristlased olnud, on meil kõikidel “pimealad”, mis takistavad mõistmast  et mõned meie suhtumised ning käitumisviisid on tegelikult patused.

Täielikult Jumalale elatud elu on meeliülendav ja täitev, kuid see võib olla ka raske, sest enese kohta käiva reaalsuse aktsepteerimine ja mõistmine on pingutav, see tõukab meid välja mugavustsoonist, olles samas ka äärmiselt vabastav. Valgus on see, mis näitab asju sellistena nagu need tegelikult on, toob esile teekonna ohud ning hajutab pimeduse. Psalmist mõistis seda, kui kirjutas: “Issand on mu valgus ja mu pääste, ja “sinu valguses me näeme valgust” (Ps 27).