Johannese rõõm lausa purskub üles neilt lehekülgedelt. Sügavad tunded, mida ei ole tuhmistanud ka möödunud aastad, voolavad tema sule alt sõnadeks, kui ta kirjutab oma lugejatele Jeesuse tagasitulekust siia maailma. 

Need esimesed neli salmi moodustavad kreeka keeles vaid üheainsa lause, milles Johanndes innukalt kordab enda ja oma sõprade kõigutamatut isiklikku kogemust, mille nad olid saanud kohtudes, nähes, ja kuuldes Jumalat ennast, inkarneerunud Jeesuses. Siin pole tegu soovmõtlemise, teistelt kuuldu, isegi mitte lihtsalt võimsa vaimse kogemusega - vaid siin on reaalsus, mis on rajatud lihast ja verest inimesega koos kogetule.

Johannes räägib elust, mida tema ja teised olid näinud, tal on vaja seda kuulutada, et tema osadus teiste kristlastega võiks olla täielik. Tal on vaja kuulutada, sest see on igavene elu - mida nad on isiklikult näinud, kuulnud, kogenud. Johannes ei rahuldu sellega, et lihtsalt mälestusi jagada, ta põleb! Ta igatseb edasi anda seda võimast, suurt ja üleloomulikku mida tema ning teised apostlid teadsid ning mis oli täielikult muutnud nende elu. 

Ta tahab kuulutada, et  inimesel on võimalik olla osaduses Isa ja Pojaga, ning et see võib olla ühine kogemus!. 

Lisaks on talle väga oluline, et keegi ei eksiks kõrvalteele väärõpetuste mõjul, mis võisid nende jumalatundmist õõnestada ning kahjustada selle kogemuse täiust, mida Jeesus oli toonud. Johannes  oli oma usuteel edasi minnes liikunud järjest lähemale Jumalale, järjest rohkem selle elu sisse, mida Jeesuses alguses koges ja tema rõõm kasvas iga elatud aastaga. See rõõm on  julgustus kõikidele, kes oleme oma usuteekonnal ja võibolla ka kahtlustes või lihtsalt väsinud.