On inimesi, kes väidavad, et nad käivad valguses, aga samas vihkavad oma ligimesi. Vihje on ilmselt ka kristlastele. On raske aru saada väitest, et “Jumal mulle meeldib, aga kristlased ei meeldi” või et: “Jumal on lahe ja tore, Temaga mul probleeme ei ole, aga kogudusega pole mul absoluutselt mingit klappi”. See oleks sama hea kui öelda kellegi perekonna kohta, et isa mulle meeldib, aga lapsi ma ei salli.

Kui keegi ütleks mulle: “Allan sa oled tore mees küll, aga su tütar mulle absoluutselt ei meeldi”, siis ma ei saaks seda sugugi tõsiselt võtta, sest ma võtan seda liiga isiklikult. Mulle tundub, et jumalariigis on midagi sarnast. Perekondlikud tüliküsimused on tõenäoliselt meie koguduste põhiprobleem.

Johannes räägib inimestest, kes on petnud iseennast, kes väidavad, et nad tunnevad Jumalat, kes väidavad, et nad käivad valguses, aga samas seda tegelikult ei tee. Mis on lahendus? 

7. salmis ütleb ta: “Ma kirjutan teile sellesama vana käsu, mida te ammuilma teate”. Olen palju kordi kuulnud inimesi kogudustes ütlevat: “Ah ära räägi meile jälle seda sama juttu, mida me juba ammu teame!” 

Küsimus aga ei ole selles, mida me teame, vaid selles, mida me teeme. Sellepärast Johannes ütlebki, et ta ei kirjuta neile mingit uut asja, mida nad ei teaks, vaid selle sama käsu eesmärk on, et nad selle järgi elaksid. See pole lihtsalt mingisugune informeerimise küsimus, vaid eluviisi ja käitumise küsimus. Vendade vihkamine oli probleem, milles nad eksisid sellesama vana ligimesearmastuse käsu vastu. Seepärast hoiatab Johannes karmilt: kes niimoodi elab, see käib pimeduses. 

Apostel Johannes ei ole mingisugune diplomaat, vaid ta räägib üsna mustvalgelt ja konkreetselt, ning ei jäta eriti palju ruumi selliste vabanduste jaoks, et “ja-jah, aga sa ei tea, mida tema mulle tegi”. Kui Jeesus oleks suhtunud meie päästmisse samamoodi, mõelnud, et “mina sinna ristile ei lähe, vaadake, mis nad teevad minuga”, siis mitte keegi meist ei saaks taevasse. Sellepärast Johannes ütlebki, et see inimene, kes väidab, et ta Jumalat tunneb ja samas Jumala lapsi vihkab, see käib pimeduses.

Lõppkokkuvõttes, kui inimene taolist kahepalgelist eluviisi jätkab, siis võib ta lõpetada mitte ainult oma usuelus lühises või nagu taevas oleks lukus, vaid ta võib reaalselt ühel hetkel kaotada selle seisuse, mis tal on olnud. On oluline mõista: inimene, kes viha peab, teeb kõige rohkem kahju iseendale. Sageli on isegi nii, et see, kelle vastu viha peetakse, ei mäleta enam ammu ega tea sellest, midagi, aga teine arvab, et karistab teda sellega, kui ei anna talle andeks ja peab viha ta vastu. See kõik ei takista tal samal ajal rääkida  täiest i vaimulikku juttu. 

On huvitav jälgida Johannes sõnastust: et kui keegi ütleb enese olevat valguses ja vihkab venda, siis ta on pimeduses. Ei maksa ka arvata, et kui ma ütlen lahti vihapidamisest, siis see on teise inimese eksimuse õigeksmõistmine. Patt jääb ikka patuks. Lihtsalt andestus ja sellest vihapidamisest lahtilaskmine tähendab, et mina loobun oma õigusest sellele inimesele ise kätte maksta. See ei ole mingisugune tunne, vaid see on eelkõige otsus. Ma ei pruugi tunda, et see inimene mulle meeldib, aga ma olen teinud otsuse, et mina selle inimese käest oma võlga sisse ei kasseeri ja annan selle Jumala kätte üle.