Kas oled kunagi juhtinud allamäge sõitvat ja kiirust koguvat autot ning siis ehmatusega märganud, mööduva kiiruskaamera välgatust? Ja kui siis vältimatult saabub päev mil trahvikiri koos sinu rikkumise detailse kirjeldusega su posti hulgas on, võid kogeda suurt masendust mõeldes, kui ebaõiglane üldse on panna kiiruskaamera sellisesse kohta ning samas mõista, et karistus on igati õiglane. “Ma oleksin ise pidanud kiiruse maha võtma, tegelikult olin ma süüdi ning trahv tuli õige asja eest.” 

Samas on hoopis teine olukord, kui sinu vastu tõstetud süüdistused on alusetud -  nii nagu siin psalmisti puhul. Me ei tea siiani täpselt, kes oli benjaminlane Kuus või milline oli süüdistus, või tagajärjed, kuid teame, et vähemalt antud juhul oli Taavet süütu. 

Psalm algab Taaveti kibeduse ja hirmu, kõige enam aga ebaõigluse tunde väljendusega: “See  tõesti ei ole õiglane!” Kelle poole pöördud sina kui sulle on ülekohut tehtud? Taavet viis oma juhtumi Jumala ette ( s 1,3, 6)

See mis Taavetile rahu toob, on äratundmine, et viimne kohtunik, see, kes kõige enam hoolib õigluse jalulesedamisest, on Jumal ise. Ebaõiglus teeb Jumala tõesti vihaseks, sest see on  vastuseis Tema täiuslikule õiglusele. Jumal, kes on “südamete ja neerude läbikatsuja” (s 9), teab liigagi hästi, kes on süütu ja kes süüdi. Teda saab usaldada, et viimselt kaitseb ta üht ning karistab teist. 

Pane tähele, kui suur on Taaveti usaldus Jumala väesse ning valitsemisse üle kõikide inimeste (s 6-8), Tema võimesse kaitsta keda tahes, (s 1,10) ning kehtestada õiglus (9,11,12). Inimlikus kohtus jääb õiglus jalule seadmata mõnikord vaid sellepärast, et olulised tõendusmaterjalid on puudu. Jumala päralt aga on kogu tõendusmaterjal: iga tegu, mõte ja tunne (s 9). Ja taevane Kohtunik pole ei korrumpeerunud, kuidagi mõjutatav ega ka erapoolik: see kes on süüdi, peab kandma ka tagajärjed, kes ta ka poleks, ning süütu olukord taastatakse(s 3-5)

Kui meile tundub, et kannatus ning kurjus domineerivad, siis sageli igatseme, et Jumal toimiks kohe nüüd ja praegu (s 6). Jumal aga hoiab kohtuotsust tagasi, sest Ta mõistab kohut armuga ja soovib inimesele anda meeleparandusaega (s 12).

Meile ei räägita millise juhtumiga sisuliselt on tegemist. Taaveti jaoks ei olnud see peateema. Oluline oli hoopis see, et hetkel, kui Taavetile meenus, et tõeline kohtunik on tema kõiketeadev, hoolitsev ja õiglane Issand, siis suutis ta rahuneda ning Jumalat tänama hakata. On huvitav tähele panna kui sageli peitub psalmides ahastuse ning probleemide lahendus  tegelikult keskenemises Jumala loomusele ja toimimisele.