Armu saanuina oleme me kõik lapse staatuses. Johannes annab eristamiseks ka lihtsa kriteeriumi - Jumala lapsele on tema patud andeks antud, “tema nime pärast”. Selles Johannese kahekordses pöördumises võivad “laste” hulka kuuluvaiks lugeda end tegelikult kõik kristlased. 

Sageli arvatakse, et tarkus kaasneb peamiselt küpsuse ja eaga, ning tugevus eelkõige noorusega. Ometi on nii tarkus kui tugevus jumalariigis omadused mis võiksid toimida iga kristlase elus - sest Jumala Vaim toimib kõikides kristlastes. Usuteekonna pikkuselt võime kogudusest leida erinevaid inimesi:  neid, kes on kristlased olnud pikka aega ja kellel on suur kogemus sellel teel käimisest (isad); kui ka neid, kes on sellel teel juba mõnda aega olnud ja kelle sees on tugev, võitleva usu vaim ja tuline armastus - “noored mehed”. Johannes näitab, et on olemas erinevat vaimulikku küpsust - noorte tasandil ja isade tasandil.

Ometi ei ole kategooria ise siin esimesel kohal, vaid näeme, et koos vaimuliku tasandiga käib ka nn “eritunnus”. Vaimulikud isade (ja ka emade)  tunnuseks on tegelik ja sügav jumalatundmine;  “noori mehi” (võitlejaid) tunneme ära nende võiduteekonnast  - nad on julged konfronteeruma ning on ära võitnud kurja; hiljem lisab Johannes, et nad on tugevad ning Jumala Sõna püsib neis.

Liites kõik 3 saame iga kristlase osa: puhtus Jumala ees, tugevus Jumalas ning Jumala kui Looja tundmine. 

Jumala koguduses on vaja kõiki erinevaid tasandeid,  aga kõigi kolme tunnused peaksid ühtlasi olema igal usklikul ning meil kõigil on erinevais olukordades vaja osata täita üht või teist rolli.

Reaalsus on aga see - et sageli “määratleme” ise mingil viisil oma ühe rolli “eluaegseks” ning ei pruugi isegi tulla selle peale, et meil võiks olla erinevaid rolle, või et Jumal tahaks meid mõnes muus rollis kasutada.

 On usklikke, kes kogu eluajaks jäävad “lapseks”: nad püüavad hoida oma südant puhtana, aga ei arene oma usus, vaid toetuvad jätkuvalt teistele ning sõltuvad neist - vaatamata sellele, et koguduses võib olla karjuv vajadus vaimulike isade /emade või julgete võitlejate järele. 

On neid, kes ei oska väärtustada “laste” tasandit, ning liigagi neid, kelle meelest vaimulik tugevus ja tulisus ei peaks üldse kuuluma nende usuellu.

Armastus ei küsi rollidest, vaid Jumalale suunatud ja Temast lähtuv armastus on puhas oma lapsemeelsuses, aga samas ka valmis astuma võitlusesse ning kui vaja, täitma isa rolli. See küsib ja rakendab Sõnast lähtuvat ning taevalist tarkust just selles teenimises, kuhu Jumal teda parasjagu kutsub.