Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Jh 3:1-10
Jumala lastest ja patust1Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse
Jumala lasteks ja need me olemegi. Maailm ei tunne meid,
sest ta ei tunne teda.
2Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud
avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui tema saab
avalikuks, siis me oleme tema sarnased, sest siis me näeme
teda, nii nagu ta on.
3Igaüks, kellel on selline lootus tema peale, puhastab ennast,
just nagu tema on puhas.
4Igaüks, kes teeb pattu, rikub ka seadust, ning patt on seaduserikkumine.
5Te teate, et tema on ilmunud patte ära kandma ning temas endas
ei ole pattu.
6Ükski, kes püsib temas, ei tee pattu; ükski, kes teeb pattu, ei
ole näinud ega mõistnud teda.
7Lapsed, ärgu keegi eksitagu teid! Kes teeb õigust, on õige, nii
nagu tema on õige.
8Kes teeb pattu, on kuradist, sest kurat teeb pattu algusest
peale. Selleks ongi Jumala Poeg saanud avalikuks, et ta tühistaks
kuradi teod.
9Ükski, kes on sündinud Jumalast, ei tee pattu, sest Jumala seeme
püsib temas ja ta ei saa teha pattu, sest ta on sündinud Jumalast.
10Sellest on näha, kes on Jumala lapsed ja kes kuradi lapsed:
ükski, kes ei tee õigust, ei ole Jumalast, nagu ka mitte see, kes ei
armasta oma venda.
Tänase teksti südames on ülevoolav juubeldus Jumala armastuse üle meie vastu (1Jh 3:1)
Lisaks kõigele muule, mida Johannes on kirjutanud, kulmineerub tema läkitus sügava veendumusega selle kohta kes me oleme, milline on meie tegelik identiteet. Maailmas, kus isiklik identiteet on tugevalt seotud saavutamise ning staatusega, ning kontrollimatult sõltuv teiste arvamusest meist, on taoline sõnum alustrajavaks tõeks millest kõik saavad kinni haarata. Johannes lausa joonib alla Jumala armastuse hämmastavat ulatust ning heldust ning juhuks, kui me ikkagi sellest veel aru ei peaks saama, rõhutab ta seda kinnitades, et oleme tõesti Jumala lapsed.
Paljude inimeste jaoks seostub pilt Jumala armastusest inimesepoolse raske vaevaga, mille läbi püütakse Jumalast pigistada /või välja teenida väheseid armastuse raasukesi Johannes vastandub teravalt taolisele mõtteviisile ja kirjeldab pigem pillavat armastuse ülevoolu, mis sarnaneb suure jõe võimsale voolule ning mille allikaks on Jumal ise, kelle nauding ja rõõm on kutsuda meid oma lasteks. Taolise armastuse objektina, seda vastu võttes, kinnistub inimeses enese, kui Jumala lapse identiteet. Jumalasse kinnitatud ja Tema armastusest täidetud südamele muutub aga patu praktiseerimine peaaegu võimatuks - see on vastuvõetamatu Jumala loomusele ja Tema armastuse haavamine. Patt on seadusrikkumine, ütleb Johannes.
Sellepärast saab Johannes ka öelda, et kes pattu teeb, ei ole Jumalast aru saanud, ei ole Teda tegelikult mõistnud.
Rõõmusõnum on see, et Jeesus, Jumala Poeg lahendas inimese patuprobleemi ning tühistas kuradi teod! Jumal on pannud meisse enda olemuse seemne, mis on püsiv ja takistab meid pattu tegemast! Inimese teha on valik: kasvatada seda jumalikku seemet, kasvada veel rohkem Jumalasse, Teda armastades; või eemalduda Temast veel enam, aina rohkem pattu tehes.
Johannes märgib ka, et teistele meie ümber jääb taoline armastus käsitamatuks - samamoodi kui inimesed ei saanud aru Jeesusest. Ja see ei peaks meid üllatama. Maailma jätkuv läbikukkumine Jumala tegelikus tundmises on Johannese evangeeliumi üks peateemasid. Oma vastastele väljakutset esitades, tõstab Johannes veel kord esile kõigi meie valikute taga toimuvat vaimset konflikti.
Mõista, et oleme sellisel määral armastatud, tähendab ka riskida usaldada täielikult Jumalat ning tema toimimist meie elus, uskudes, et Ta tõesti on “meie poolt.” Neile aga, kes julgevad selliselt usaldada, saab reaalselt võimalikuks elada radikaalset, armastusest kantud, ekstravagantset, Jumala ning ligimese armastamise elu.
Selle kommentaari autor: APÜ