Mida meie praegusele postmodernsele, post-kõige ühiskonna jaoks tähenduslikku on öelda ühel varakiriku patriarhil? Paljud praeguse sajandi kristlased küsivad: “Mis õieti on kogudus?” , "Kas seda üldse on vaja?" ja “Kuidas olla kogudus?”. Ühiskondlikult lükatakse  kirikut järjest rohkem  äärealale, nähes selles parimal juhul anakronismi. Nii oleme usklikena silmitsi küsimusega kuidas  edasi olla, milliseid struktuure kasutada aga ka, millist juhtimisstiili rakendada . Jätkub ka debatt  suure ja väikese kiriku eeliste üle – siiani on arvulist kasvu võetud kui põhilist edu näitajat, aga juba kõlavad ka teised hääled.

Mõnelgi värskel usklikul puuduvad alused, mille järgi kogudust hinnata ning segadusse sattudes  kogudusest  kui sellisest lihtsalt lahkutakse, lootuses üksi hakkama saada. Teised proovivad järjest uusi kooslusi, milles on müstikat ja anonüümsust, aga sageli ei leia nemadki püsivat kogukonda. 

 Johannesel seevastu on meile palju öelda! Ja ta teeb seda selgelt ning arusaadavalt. Ta viib meid tagasi aluste juurde, selgitades, mis üldse tähendab olla usukogukond. Johannes rõhutab et vajadus ehtsa ning armastava kogukonna järele on endiselt suur. Kogudusi peaks  igal sajandil tuntama nii armastuse kui autentsuse tõttu.

Sellise kogukonna  tõelise armastuse proov aga seisneb valmisolekus ohverdada - mitte lihtsalt natuke, vaid olla valmis andma oma kõige olulisem selleks, et armastada teisi. Johannes viitab oma kirjas Kaini negatiivsele eeskujule ning Kristuse positiivsele eeskujule. Armastuse proovikiviks Kristuse jaoks oli surm.  Nii leiame kristliku armastuse tähenduse (ja ka nõude) Kristuse eeskujus, aga väe armastamiseks saame Püha Vaimu läbi.

Autentse usukogukonna aluseks on ja jääb armastus - Jumala, ja siis ka kaasinimese vastu. See on alati ka inimese enese proovilepanek: kas reaalselt toimub Vaimus ja Kristuses elatava elu ilmsisksaamine, nähatavaks muutumine teistele.  Jeesuse õpetust ning eeskuju järgides näeme, et Jumala rahvale kohane usukogukond on selline, kus armastatakse üksteist olles valmis ohverdama nii oma aega, emotsioone, omandit ning vajadusel ka elu. Selline armastus saab lähtuda vaid Jumalast ning selle tõekselamine on igale usklikule väljakutse.