Loe läbi alltoodud kirjakoht: Esr 5:1-17
Templi ehitamine viiakse lõpuni1Aga prohvetid Haggai ja Sakarja, Iddo poeg, astusid
prohvetlikult üles juutide ees Juudamaal ja Jeruusalemmas Iisraeli
Jumala nimel, kes oli üle nende.
2Siis Serubbaabel, Sealtieli poeg, ja Jeesua,
Joosadaki poeg, võtsid kätte ja hakkasid Jumala koda Jeruusalemmas üles ehitama;
ja nendega olid koos Jumala prohvetid, kes neid toetasid.
3Sel ajal tulid nende juurde Tatnai, maavalitseja siinpool Frati
jõge, ja Setar-Boosnai ja nende kaaslased ning ütlesid neile nõnda:
„Kes on teid käskinud seda koda ehitada ja selle müüre valmis teha?”
4Siis me ütlesime neile nende meeste nimed, kes seda ehitust
ehitasid.
5Aga juutide vanemate peal oli nende Jumala silm, ja neid ei
takistatud, seni kui ettekanne oli jõudnud Daarjaveseni ja kuni
määrus selle kohta oli tulnud tagasi.
6Ärakiri kirjast, mille Tatnai, maavalitseja siinpool Frati jõge,
ja Setar-Boosnai ning tema kaaslased, ametnikud, kes olid siinpool
Frati jõge, läkitasid kuningas Daarjavesele.
7Nad läkitasid temale ettekande, ja selles oli kirjutatud nõnda:
„Kuningas Daarjavesele palju rahu!
8Kuningale saagu teatavaks, et me läksime Juudamaale suure Jumala
koja juurde. Seda ehitatakse tahutud kividest ja seina pannakse
palke. Tööd tehakse usinasti ja see edeneb nende käes.
9Siis me küsisime vanemailt ja ütlesime neile nõnda: Kes on teid
käskinud seda koda ehitada ja selle müüre valmis teha?
10Ja küsisime neilt ka nende nimesid sinule teatavaks tegemiseks;
me tahtsime üles kirjutada meeste nimed, kes on nende peamehed.
11Ja nad andsid meile niisuguse vastuse, öeldes: Meie oleme taeva
ja maa Jumala sulased ja me ehitame üles selle koja, mis oli ehitatud
paljude aastate eest, mille suur Iisraeli kuningas ehitas ja valmis sai.
12Kuna aga meie vanemad taeva Jumalat vihastasid, siis andis tema
nad kaldealase Nebukadnetsari, Paabeli kuninga kätte ja see hävitas
selle koja ning viis rahva Paabelisse.
13Aga Koorese, Paabeli kuninga esimesel aastal andis kuningas
Koores käsu selle Jumala koja ülesehitamiseks.
14Ja Jumala koja riistadki, kullast ja hõbedast, mis
Nebukadnetsar oli Jeruusalemma templist ära võtnud ja Paabeli
templisse viinud, laskis kuningas Koores Paabeli templist võtta ja
anda Sesbassari-nimelisele mehele, kelle ta maavalitsejaks oli pannud,
15ja ütles temale: Võta need riistad, mine pane need Jeruusalemma
templisse! Ja Jumala koda ehitatagu üles endisesse paika!
16Siis tuli seesama Sesbassar ja pani Jeruusalemmas Jumala kojale
aluse; ja sellest ajast kuni tänaseni on seda ehitatud, aga pole
valmis saadud.
17Ja kui nüüd kuningas heaks arvab, siis uuritagu seal Paabelis
kuninga
varakambris järele, kas on nõnda olnud, et kuningas Koores on
käskinud selle Jumala koja Jeruusalemmas üles ehitada; ja kuningas
läkitagu meile selle asja kohta oma otsus!”
Miks lubas Jumal templiehituse katkemist? Miks kannab jumalariigi töö mõnikord kaotusi? Miks lubab ta sündida halbadel asjadel ja vastutööl? Me ei tea seda, aga kindlasti aitab see uskujat püsida alandlikuna ning tunnistada et vajame kõiges Jumalat.
Samas -kui suure muutuse võib tuua Jumala tõotuste ja julgustuste meenutamine! Prohvetid Haggai ja Sakarja kutsusid üles juute uuesti templi ülesehtiamist jätkama (s 1, 2) ja uuesti on Jumala vaikiv ligiolu märgatavalt kohal (s 5).
Need kaks prohevtiraamatut kirjeldavad vangipõlvest tagasipöördunute meeleseisundit - milleks oli julguse kaotus väikese alguse tõttu, segatuna omakasuga (Hg 1:1-4; Hg 2:1-4; Sakarja 4:6-10). Kuigi antud kirjakoha autor keskendub nende usu ja lootuse kaotusele, võtavad juudid seekord Jumala tõotuse vastu usus. Tööd hakatakse tegema hoolikusega, mis seda väärib ja töö edenemine on kiire (s 8). Tõepoolest - terve peatükk kirjeldab vaikse enesekindluse ja püsimajäämise suhtumist juutide seas.
Samal ajal kui Pärsia ametnikud (keda hüüti "kuninga silmadeks") inspekteerivad ja seavad kahtluse alla ehitusprojekti legitiimsuse, on "Jumala silmad" varjamas oma rahva üle ja töö jätkub isegi juhtumi uurimise ja selgutamise käigus (s 5). Seekord jäävad vangipõlvest tagasipöördunud enestele kindlaks. Julgelt tutvustavad nad endid "taeva ja maa Jumala sulastena" (s 11) ja tunnistavad oma möödunud pattu, millega nad olid ära teeninud karistuse (s 12).
Antiikses Lähis-Idas oli templi hävinemine märk sellest, et vallutava rahva jumal oli võimsam ja tugevam kui vallutatava rahva oma või oli ta vihastunud oma rahva peale ja jättis maha oma maise elupaiga (sageli ka kummalistel või arusaamatutel põhjustel). Juudid seevastu ei uskunud, et nende Jumal oleks nõrk või tujukas ja seepärast oleks hüljanud oma rahva. Selle asemel tunnistavad nad ka teistes kohtades selgesti, et on otsene seos nende patu ja vangipõlve viimise vahel (Esra 9:7). Samas ei ole nad süükoorma või lootusetuse all muserdatud, vaid hoiavad kindlalt kinni oma identiteedist Jumala rahvana ja oma õigusest ehitusele (s 13).
Lugeja võib mõelda mida kõike oleksid juudid jõudnud juba saavutada, kui julgusetus ei oleks saanud nende üle võimust. Aga nende julgusetusest hoolimata teeb Jumal kannatlikult ja pika meelega tööd oma rahvaga selles rütmis, milles rahvas on võimeline liikuma ja siinkohal omavad väga suurt mõju tõotused, milled rahvas on usus vastu võtnud.
Selle kommentaari autor: Csilla Saysell