Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Janunedes Jumala järele

Pühapäev, 1. August 2021

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 63

Jumal kosutab janunevat hinge
1Taaveti laul sellest ajast, kui ta oli Juuda kõrbes.
2
Jumal, sina oled mu Jumal,
sind ma otsin vara.
Sinu järele januneb mu hing,
sind ihaldab mu ihu
nagu kuival ja põuasel maal,
kus pole vett.
3Nõnda ma vaatasin sind pühamus,
et näha su väge ja su auhiilgust.
4Sest sinu heldus on parem kui elu;
mu huuled ülistavad sind.
5Nõnda ma tahan sind tänada oma eluaja;
sinu nimel ma tõstan üles oma pihud.
6Nagu rasvast ja õlist täitub mu hing,
mu suu kiidab sind hõiskehuulil,
7kui ma sind meenutan oma voodis
ja sinule mõtlen vahikordade ajal.
8Sest sina olid mulle abiks
ja su tiibade varju all
ma võin hõisata.
9Mu hing ripub su küljes,
su parem käsi toetab mind.
10Aga need, kes püüavad hävitada mu hinge,
lähevad maa sügavustesse.
11Nad tõugatakse mõõga ette,
nad saavad rebaste saagiks.
12Aga kuningas rõõmutseb Jumalas;
igaüks, kes tema juures vannub,
võib kiidelda;
sest nende suu suletakse,
kes räägivad valet.

"Otsekui hirv ihkab veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal! Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele!”(Ps 42:2-3).

Ühel kuumal suvepäeval vaatasin Masada mäetipu linnusest alla, Surnumere ja Juuda kõrbe poole. Rohelusest polnud ainsatki märki, ei olnud üldse mingit elumärki, lihtsalt kuiv, kõrvetav kõrb - janune maa. Just siin, selles kõrbes oli Taavet kirjutanud selle psalmi, kolm tuhat aastat tagasi, janunedes Jumala värskendava ligiolu järele. Ta oli koos oma  toetajatega sunnitud Jeruusalemmast põgenema oma vanema poja mässu eest, kelle sõbrad plaanisid võtta Taaveti elu ning tõsta Absalom kuningaks (2Sm 15:13 - 18:18).

Kuigi Taavet on silmitsi oma elu ähvardava ohuga, pettumusega oma poja reetmise pärast ning frustratsiooniga alamate pärast, kes olid ta hüljanud, kummardub ta kogu südamest Jumala poole. Ta mäletas minevikku. Jumala ustavus, vägi ja au olid olnud kogetavad rõõmsatel päevadel, mil Taavet kummardas Teda pühakojas. 

Seal kõrbes teadis ta ka, et kõik jumalateenistuse lohutavad välised vormid ei olnud tema jaoks hädavajalikud: ta võis rahu leida üksnes Jumala enese juurest. Tol hetkel väljendas ta oma armastust Jumala vastu kogu olemusega: huulte, keele, käte, tahte, suu, mälu ja meelega - ja tõdes, et selline armastus on kallihinnalisem kui elu ise. Nii sai ta turvaliselt vaadata ka  tulevikku, teades, et viimselt jääb valitsema Jumala õiglus. Hävitus, mille Taaveti vaenlased tema jaoks plaanisid, pöördub neile endile tagasi. 

Selles psalmis viitab viisteist sõna Jumalale „sina/sinu“ vormis, ja neliteist sõna “mina/minu”vormis. See väljendab Taaveti, kes oli Jumala südame järgi olev kuningas (1Sm 13:14), väga isiklikku pöördumist Jumala poole, keda ta austab kogu olemusega. Võib olla on ka teisi laule, mis väljendavad sellist pühendumist, aga kui üldse, siis vaid vähesed ületaksid seda psalmi.

 Taavet ei tundnud Jeesust - aga kui palju enam peaksime meie kummardama täielikus pühendumises Teda, kes suri, tõusis jälle, naasis oma Isa juurde ja valas välja oma Vaimu meie peale? 

 
Millal kogesid, et Jumal oli sulle väga lähedal? Mingil konkreetsel ajal ja kohas? Teatud inimestega? Ükskõik kui palju oled ise või on elu sellest peale muutunud, siis tea, et Jumal ei ole; Tema on seesama ja tahab olla sulle väga lähedal. 

Selle kommentaari autor: Sylvia Collinson