Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 10:25-37
Igavese elu pärimisest25Ja vaata, üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja
küsis: „Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?”
26Aga Jeesus ütles talle: „Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa
loed?”
27Tema vastas: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma
südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega,
ning oma ligimest kui iseennast!”
28Siis Jeesus ütles talle: „Sa oled õigesti vastanud, tee nii,
ja sa elad!”
29Tema aga, tahtes iseennast õigustada, küsis Jeesuselt: „Ja kes
siis on mu ligimene?”
Tähendamissõna halastajast samaarlasest30Jeesus ütles kõnelust jätkates: „Üks inimene läks Jeruusalemmast
alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta
riided röövinud ja talle hoope andnud, läksid nad ära, jättes
ta poolsurnuna maha.
31Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda
nägi, läks ta kaarega mööda.
32Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi,
läks ringiga mööda.
33Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani
ja teda nägi, hakkas tal hale
34ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja
veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt
tema eest.
35Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need
peremehele ja ütles: „Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel
lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.”
36Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele,
kes oli sattunud teeröövlite kätte?”
37Seadusetundja ütles: „See, kes tema peale halastas.” Jeesus
ütles talle: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti!”
Jeesuselt küsiti, mis on elu sisu, ja, oma erilisel viisil, vastas ta küsimusele küsimusega.
Küsija vastab Jeesusele tsiteeris juudi Shema’t: Kuule Iisrael: Issand, sinu Jumal on üks. Armasta Issandat oma Jumalat kogu oma südamest ja kogu hingest ja kogu jõust“ ( 5Ms 6:4-5). Algselt õhutatakse juute seda käsku pidama jätkuvalt oma silme ees. Selleks pakutakse mitmeid viise - rääkida sellest oma lastele, rääkida sellest kodus, siis kui nad on teel, kui lähevad magama või tõusevad üles. Sellest näeme üht imelist igatsust: mitte ühtegi hetke mööda lasta ilma Jumala ligiolekut teadvustamata .
Aga küsija ei jää rahule, vaid pärib: „Aga kes on mu ligimene?“ Tegelikult küsib too mees Jeesuselt kui vähe võiks ta armastada, et tehniliselt siiski jääda normi piiresse. Arvatavasti soovis ta Jeesust lõksu püüda, näidates, et ehk on Jeesus oma käsuseaduse arusaamises liiga avara meelsusega. Käsutundjana võis ta arvata, et teab ise õiget vastust. Kindlasti armastas ta ka oma naabreid, kuid ta soovis teada, kuhu asetab Jeesus piirid naabrite armastamisel. Ning sellele vastuseks jutustab Jeesus loo halastajast samaarlasest, kellel hakkas röövlite kätte langenud mehest kahju.
Nüüd küsib Jeesus kes oli olnud ligimene sellele kallaletungi ohvrile. Küsijal ei jäänud muud üle kui tunnistada et ainult samaarlane oli halastust üles näidanud ning see oli talle äärmiselt raske, sest juudid ja samaarlased põlgasid üksteist. Seega: oma ligimese armastamine tähendab ka oma vaenlase armastamist! Ja Jeesus lõpetab loo öeldes: mine ja tee nõndasamuti, jättes meidki mõtisklema selle üle, kes on need meie vaenlased keda meiegi peaksime armastama.
Usuelu on täis omadusi, mida ei ole võimalik otsides kätte saada. Sa ei saa alandlikuks kui kõigest väest püüad olla rohkem alandlik. Sa ei muutu armastavamaks suure pingutuse tulemusena. Su süda ei muutu heldemaks andma paljalt proovides. Niipea kui keskendud enesele - oma iseloomule - põrud läbi. “Kes iganes oma elu püüab hoida, kaotab selle, ja kes iganes selle kaotab, hoiab selle alles.” (Lk 17:33) Muutusteni on võimalik jõuda üksnes keskendudes Jeesusele (Tema armastust kogedes ja Teda armastades) ning teistele inimestele.
Kõikide religioonide esindajad nõustuksid ilmselt sellega, et teise inimese suhtes tuleks olla heatahtlik, mitte kuri. Halastaja samaarlane on kõikide kangelane. Aga selles jutustuses võib varju jääda armastuse kaksikkäsu esimene osa: armasta Issandat, oma Jumalat… Just sellest armastusest võrsub see teine, millega armastada oma ligimest, see kuidas kohtled teisi enese ümber.
Tänapäeval kuuleme hoopis teistsugust tõlgendust: “Sa suudad armastada teist inimest alles siis, kui armastad iseennast.” Jeesuse edastatud käsk aga rakendub täiesti vastupidiselt: sa suudad armastada teist inimest vaid siis kui armastad kõigepealt Jumalat. Piisav enesarmastus on inimeses nagunii olemas.
Halastus ja ligimene on tänapäeval teatud mõttes “ära kulunud” sõnad ja olid seda tegelikult ka juba Jeesuse ajal. Jeesuse jutustus aga paljastab mõlema olemuse ning näitab kuidas need kaks on ühte põimunud. Ligimene on see, kes osutab halastust, ehk kes omakasupüüdmatult aitab millist tahes abivajajat. Halastus on aga see, et oled ligimene ning teed teisele head, hinda arvestamata.
Halastuse ja ligimeseks olemise eeskujuks on Jumal ise. Jumal aitab igaüht ja Ta ei ole arvestanud hinda. Muidu ei oleks Ta andnud meie eest oma Poega. Arvatavasti ei küündi me iial armastuses Jumala või halastaja samaarlase tasemeni, kuid kui elame Jumala armastuses, suudame veidigi enam käituda kaasinimestega inimese kombel.
Selle kommentaari autor: APÜ