Loe läbi alltoodud kirjakoht: Sk 11:4-17
Halvad karjased4Nõnda ütleb Issand, mu Jumal: „Karjata tapalambaid,
5keda nende ostjad tapavad, tundmata end süüdlastena, ja kelle
müüjad ütlevad: „Kiidetud olgu Issand, et ma olen saanud rikkaks!” -
ja kellele nende karjased ei anna armu.
6Sest mina ei anna enam armu maa elanikele, ütleb Issand. Vaata, ma
lasen iga inimese sattuda tema karjase ja kuninga kätte ja need
hävitavad maa, aga mina ei päästa kedagi nende käest.”
7Nõnda ma siis karjatasin tapalambaid lambakaupmeestele ja võtsin
enesele kaks keppi: ühte ma nimetasin Lahkuseks ja teist ma nimetasin
Ühenduseks; ja ma karjatasin lambaid.
8Aga ma kõrvaldasin ühe kuu jooksul kolm karjast; siis tüdis mu
hing neist ja minagi olin neile vastumeelt.
9Ja ma ütlesin: „Mina ei taha teid karjatada! Kes sureb, see
surgu, kes hukkub, see hukkugu, ja järelejääjad söögu üksteise liha!”
10Ja ma võtsin oma kepi Lahkuse ning murdsin selle katki,
tühistades oma lepingu, mille ma olin teinud kõigi rahvastega.
11See tühistus selsamal päeval ja lambakaupmehed, kes panid mind
tähele, mõistsid, et see oli Issanda sõna.
12Siis ma ütlesin neile: „Kui see teie silmis hea on, siis andke
mu palk; aga kui mitte, siis laske olla!” - ja nad vaagisid mu palga:
kolmkümmend hõbeseeklit.
13Ja Issand ütles mulle: „Viska see potissepale!” See suurepärane
hind, millega nad mind olid hinnanud! Ja ma võtsin need kolmkümmend
hõbeseeklit ja viskasin potissepale Issanda kojas.
14Siis ma murdsin katki oma teise kepi, Ühenduse, et tühistada
vendlust Juuda ja Iisraeli vahel.
15Siis ütles Issand mulle: „Võta enesele veel kord meeletu
karjase varustus!
16Sest vaata, ma lasen tõusta maale ühe karjase: ta ei tunne
puudust hukkunust, ta ei otsi kadunut, ta ei ravi haavatut, ta ei
hoolitse terve eest, aga ta sööb lihavate liha ja rebib ära nende
sõrad.
17
Häda nurjatule karjasele,
kes jätab lambad maha!
Mõõk temale käsivarde
ja paremasse silma!
Ta käsivars kuivagu hoopis
ja ta parem silm kustugu koguni!”
Prohveti poolt räägitud lugu antakse edasi võrdluse kaudu. Lugu ise algab kirjeldusega julmast maailmast, kus tapalambaid tapetakse ilma süütundeta. Karjased ei osuta lammaste vastu mingit kaastunnet. Väga lühikese aja jooksul vallandatakse lausa kolm karjast töölt. Kas prohvet kirjeldab siin mingit konkreetset ajahetke Juuda rahva ajaloos, kus oli olnud mitmeid halb juhte? Või hakkas Jumala kannatus oma rahvaga otsa saama?
Prohveti jutustuses mainitakse ka kahte keppi, mille karjane katki murrab. “Lahkuse” nimelise kepi murdmine viitab Jumala ja kõikide rahvaste vahel olevale lepingule, mis nüüd tühistatakse (s 10). Ühenduse nimelise kepi murdmine tühistas aga Juuda ja Iisraeli vahelise vennalikkuse (s 14). Jumal võttis armu oma rahva pealt ära, sest rahva teod Jumala ees olid jätkuvalt kurjad. Kui Kristuses ilmunud Jumala armastus ei ole juhtimise keskmes, võib sellest tulla tavaline maapealne tõmbelmine; kristlik juhtimine võib kiirelt muutuda pelgaks inimeste võimumängudeks. Sellisel puhul tõusevad tähelepanu keskmesse erinevad võimuvõtted, manipulatsioonid ning võidu maksimeerimise püüded. Kuid kõige selle keskel võib juhtuda nii, nagu Sakarja aja kaupmeestele või Jeesuse aja Juudas Iskariotile: Jeesuse ja Jumala Sõna väärtus kukub, sest seda mõõdetakse inimlike mõõdikutega.
Kui karjane oli oma karjasekepid katki murdnud, tähendas see ka tema töö lõppu ning talle makstakse palgaks 30 hõberaha (s 12). Siin on kindel seos sellega, kui Juudas reetis Jeesuse (Mt 26:14-15; Mt 27:33-35). Nii võime öelda, et kõik täanses tesktis kirjeldatu on omamoodi viida ja võrdpilt Jeesuse lepitustööle.
Meie ette aga jääb pilt jumalatust maailmast, kus pole enam armastust ega lootust, ning kus inimene üritab end ise päästa. Ainuke lootus on teadmises, et ühel päeval läkitab Jumal oma Poja, et see tooks maailmale pääste.
Selle kommentaari autor: Ulla Saunaluoma