Peatüki alguses asetatakse vastamisi Jumala loodu suursugusus ja inimese sisemuses olevad usulised kujutelmad. 

Usklikul inimesel võib mõnikord tekkida kiusatus arvata, et valitsedes oma siseelu, suudab ta ise hallata ka elu, mis on väljaspool. Siis võib palve muutuda maagiliseks tegevuseks, millega Jumalat püütakse mõjutada - ja see ei toimi, sest palve sisuks on pigem andumine Jumalaga suhtes olemisele ja Tema sügavam tundma õppimine.

10. peatükk algab manitsusega paluda Issandat kevadvihmade ajal, see tähendab ajal, mil neid vihmasid on vaja ja nendest sõltub tulevase aasta saak ja toimetulek. Üks Vana Testamendi läbivaid teemasid (hoiatusi) on see, et ainult Jumal on see, kelle meelevallas on meie elu jaoks hädavajalikud loodusnähtused. Jumala leping oma rahvaga sisaldab arusaamist, et elu tuleb elada teadvustades Jumalat kellest elu sõltuv on. Ilma Jumalata ei ole elu ja ilma tema õnnistuseta laguneb ja hajub kõik see, mis meile tähtis on.

Eestis üldiselt ei mõelda enam, et oleks vaja palvetada põllumajanduse käekäigu pärast. Pigem muretsetakse turumajanduse kõikumiste pärast. Oleme harjunud pidama enesestmõistetavaks, et loodusseadused toimivad ning meie põhivajadused on rahuldatud. Sakarja tuletab aga Jumala rahvale meelde, et tegemist ei ole iseenesestmõistetavusega, vaid puhtalt Jumala armu ja headusega. Kui tahame oma elu pikas perspektiivis elada õnnelikult, tuleb meil tunda ja arvestada Jumalat, kellest sõltub nii materiaalne kui ka vaimulik õnnistus. Sakarja läbi Jumal lausa õhutab, et tuleb vaid paluda, sest Tema tahab anda oma lastele head.

Teiseks prohveti mureks on asjaolu, et rahval on kalduvus pöörduda juhtide poole, kes kuulutavad kergemeelselt head tulevikku, ilma, et oleksid selleks Jumalalt saanud volitusi. Antud tekstis mainitakse teeraveid ja ennustajaid – inimesi, kellel ei olnud õige Jumala teenimisega mingit pistmist. Jumal lubab karistada selliseid valejuhte, sest just nemad on enamasti süüdi Israeli vaimulikus allakäigus. Ka meie päevil leidub inimesi, kes võtavad sõna Jumala nimel, aga tegelikult kuulutavad ainult seda, mida neilt oodatakse. Tõeline juhtimine peab lähtuma Jumala poolt antud tõe tunnetusest. 

Jumal ise võtab oma karja ning juhib seda, kasutades selle juures inimest vahemehena. Taolised “tööriistad” olid Jumala käes nt Mooses ja Aaron, kuningas Taavet, mitmed prohvetid ning lugematud Iisraeli rahva vaimulikud ja ka poliitilised juhid. Aga parimadki inimestest karjased on siiski vaid ekslikud inimesed. Just seepärast ei tohi nad siduda neile hoida antud karja oma võimu alla, vaid nad peavad selle ikka ja jälle juhtima Jumala sõna juurde, millest nad ka ise on täiesti sõltuvad. 

Kui Sakarja kuulutab karistust juhtidele, kes rahvast eksitavad, siis rahvale endale suunatud sõnum on läbinisti positiivne. Ta ütleb, et rahvast enesest tulevad tööriistad ja sõjariistad Jumala käes. Näeme, et rahvas, keda Jumal juhib, on kindlal positsioonil ja võitmatu sõjas. Näiteks 5. salmis, kus öeldakse, et jalavägi on võidukas ratsaväe vastu võideldes – asi, mida tolle aja võitlusväljadel tavaliselt ei juhtunud. 

Tänane tekst toob esile ühe vaimuliku elu ja võitluse peamõtte, mis väljendubki selles tõotuses. Kristlastena oleme sageli ülekaaluka vastasega silmitsi ega tea, mil viisil oleks võimalik võita, aga nii kaua kui me oleme sõltuvad Jumalast, on meil meelevald ka ülekaaluka vastaste suhtes. Toetugem siis Temale, kelle käes on meie elu võitude võtmed!