Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Elu kõige hullem päev

Kolmapäev, 13. Oktoober 2021

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ii 3:1-26

Iiob neab oma sündimist
1Seejärel avas Iiob suu ja needis oma sündimispäeva.
2Ja Iiob hakkas rääkima ning ütles:
3
„Kadugu see päev, mil ma sündisin,
ja see öö, mil öeldi:
„Poeglaps on eostunud!”
4Muutugu pimeduseks see päev;
ärgu hooligu temast Jumal ülal
ja ärgu paistku temale valgust!
5Nõudku teda pimedus ja surmavari,
pilved lasugu ta peal,
kohutagu teda päeva pimendused!
6See öö - võtku teda pilkane pimedus!
Ärgu ta seltsigu aasta päevadega,
kuude hulka ta ärgu tulgu!
7Vaata, see öö jäägu viljatuks,
ärgu olgu tal hõiskamist!
8Vandugu teda päevaneedjad,
kes on valmis Leviatanit[f] + [fr] 3:8 [ft] Leviatan on mere ürgkoletis, kes vastavalt tollasele uskumusele üles äratatuna neelab või pimendab päikese. [f*] äratama!
9Pimenegu ta puhtetähed,
oodaku ta valgust, mis ei tule,
ärgu saagu ta näha koidukiiri,
10sellepärast et ta ei sulgenud mu emaihu ust
ega varjanud vaeva mu silma eest.
11
Miks ma ei surnud emakotta,
üsast välja tulles ei heitnud hinge?
12Miks võtsid põlved mind vastu
ja miks olid rinnad, et sain imeda?
13Tõesti, ma oleksin nüüd maganud
ja mul oleks olnud rahu;
oleksin siis uinunud,
mul oleks puhkus
14koos kuningate ja maanõunikega,
kes ehitasid endile hauamärgid,
15või koos vürstidega, kellel oli kulda,
kes täitsid oma kojad hõbedaga.
16Või miks ma ei olnud nagu varjatud nurisünnitis,
nagu lapsukesed, kes päevavalgust ei saa näha?
17Seal jätavad õelad ässituse
ja seal saavad väsinud puhata,
18seal on kõik vangid muretud:
nad ei kuule enam sundija häält.
19Seal on pisike ja suur ühesugused
ja ori on vaba oma isandast.
20Miks antakse valgust vaevatule
ja elu neile, kelle hing on kibestunud,
21kes ootavad surma, mis ei tule,
ent kes otsivad seda enam kui varandust,
22kes hõiskavad juubeldades
ja on rõõmsad, kui nad leiavad haua?
23Miks antakse valgust mehele, kelle tee on varjul,
kellele Jumal igast küljest on pannud takistusi?
24Sest ohkamine on mulle leivaks
ja mu kaebed voolavad nagu vesi.
25Sest see, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle kätte,
ja mida ma kartsin, see tabas mind.26Ei ole mul rahu,
ei vaikust ega hingamist,
küll aga on tulnud rahutus.”

Õndsad on need, kes on rahul sellega mis neil on.

Peale nädalast vaikimist sõprade keskel, hakkab Iiob viimaks rääkima. Võibolla on neid, kes ootavad, et nüüd Iiob neab Jumalat, aga Iiob neab hoopis oma sündimise päeva (s 3-10). 

Miks tahab Iiob oma sündimise päeva kalendrist kustutada? Sest see ei päästnud teda kogemast hädapäevi (s 10). Oma needmises kuulutab ta oma sünnipäeva muutuma pimeduse ning sügavate varjude päevaks (s 4,5). Iiob kutsub ööd katma seda päeva läbistamatu pimedusega (s 6); samamoodi kuulutab ta valguse ja rõõmu kadumist (s 4,9, 7). Tema lause: “Muutugu pimeduseks see päev;” (Saagu pimedus!) meenutab loomisloo algust, kui Jumal ütles: “Saagu valgus!” (1Ms 1:3).

Tema kolm “miks” küsimust (s 11-16) väljendavad jõuliselt piina, mida ta tundis. Kui ta ometi oleks surnud sündimisel, või jäänud toitmata, siis saaks ta praegu magada rahus. Viis, kuidas Iiob kirjeldab surnute olukorda ühtib surmajärgse elu kirjeldustega, mida leiame ka mujalt Vanast Testamendist. Oma agoonias januneb Iiob minna sinna, kus vägevad ja väetid puhkavad üheskoos rahus. 

Iiobi viimased “miks” küsimused rõhutavad, et elu on lohutu vaevas olijatele ning neile, kel puudub väljapääs. Oma ahastuses igatseb ta nüüd ainult surmavaikust ja rahu milles valud vaibuvad. 

Iiobi küsimused on õigustatud, aga need ei too talle kergendust. Käesoleva hetke suur piin ja trauma on tema meeltest kustutanud nii minevikus kogetud rõõmu kui ka tulevikulootuse. Hilisematel aegadel ja ka kaasajal on Jumala sulaseid, kes samamoodi kogevad aegu, kus nende hingest on kadunud kõik peale pimeduse. Aga on ka neid, kes läbi surmavarju oru minnes ning ise teadmata kuidas, on suutnud kinni hoida Jumala tõotustest leides sealt lohutust ja juhtimist.

Kõike seda lugedes võib tunduda, et Iiobi needus üle oma sündimise päeva ei erine kuigivõrd Jumala enese needmisest. Aga kuigi Iiobi sõnad jõuavad sellele ohtlikult lähedale, ei ütle ta reaalselt ühtegi sõna Jumala vastu, igatahes mitte otse. Võib ka küsida kuidas sobib Iiobi needmine kokku tema tugeva usuga? Raamatu sissejuhatuses kohatud kindel ja kannatlik Iiob on muutunud läbielatu mõjul meeleheitel olevaks kannatajaks. Iiobi needus langeb mineviku sündmusele, mida enam muuta ei saa - ehk: see on needus, mis kunagi täide ei lähe. Needmine on Iiobi viis väljendada oma valu ja ägamist selles kohutavas olukorras. 

Taoline tohutu sisemine  võitlus toob esile veel ühe tahu Iiobi õiglases ja vagas loomuses: ta jääb lõpuni ehtsaks ja ausaks oma tunnete väljenduses, aga ta ei tee pattu.

 
Täna Jumalat, kes on andnud meile vabaduse olla ehtsad. Valagem ka ise oma tõelised tunded täna Tema ette, ilma Teda salgamata ning kinnitagu meid Jumal ise.

Selle kommentaari autor: APÜ