Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ii 4:1-21
Eliifas manitseb Iiobit1Siis rääkis teemanlane Eliifas ja ütles:
2
„Ega püüe sinuga rääkida tüüta sind?
Aga kes võiks sõnu peatada?
3Vaata, sina õpetasid paljusid
ja kinnitasid nõrku käsi.
4Su sõnad tõstsid üles komistaja
ja sa tegid nõtkuvad põlved tugevaks.
5Aga nüüd on see juhtunud sulle ja sa nõrked,
see puudutab sind ja sa jahmud.
6
Kas mitte jumalakartus ei ole su lootus
ja su laitmatud eluviisid su ootus?
7Mõtle ometi: kes on süütult hukkunud
ja kus on õiged hävitatud?
8Niipalju kui mina olen näinud:
kes künnavad ülekohut ja külvavad õnnetust,
need lõikavadki seda.
9Nad hukkuvad Jumala hingeõhust
ja hävivad tema vihapuhangust.
10Lõvi möirgamine, lõvi hääl,
ja noorte lõvide hambad - need murtakse.
11Lõvi hukkub saagi puudusel
ja emalõvi kutsikad aetakse laiali.
12
Mulle tuli vargsi sõna
ja mu kõrv kuulis sellest sosinat
13öiste nägemuste rahutuis mõtteis,
kui sügav uni on langenud inimeste peale.
14Hirm haaras mind ja värin
ja pani kõik mu luud-liikmed vappuma.
15Üks vaim liugles üle mu näo;
mu ihukarvad tõusid püsti.
16Ta seisatas, aga ta välimust ma ei tundnud -
üks kuju mu silma ees.
Vaikus. Siis ma kuulsin häält:
17„Ons inimene õige Jumala ees
või mees puhas oma Looja ees?”
18Vaata, oma sulaseidki ta ei usu
ja oma ingleid ta peab eksijaiks,
19veel vähem siis neid, kes elavad savihooneis,
mille alusmüürid on põrmus.
Need lüüakse rutemini pihuks kui koi.
20Hommikust õhtuni lüüakse neid puruks,
märkamata hukkuvad nad igaveseks.
21Eks nende telginöörid kista üles?
Nad surevad, ilma et taipaksidki.
Siiani on Iiobi sõbrad olnud toetavad ja kaastundlikult tema kõrval olles lihtsalt vaikinud. Iiobi ahastuse purske peale aga ei suuda Eliifas, ilmselt neist kõige vanem, enam vaikida.
Alustades on Eliifase toon aupaklik (s 2) - ta kiidab ning tunnustab Iiobi tegevust hädaliste aitamisel (s 3-4). Salmis 5 tekib aga tooni muutus: “Aga nüüd on see juhtunud sulle ja sa nõrked, see puudutab sind ja sa jahmud.“
Ellifas ei suuda oma mõtteis ühitada Iiobi kannatlikkust teiste julgustamisel tema praeguse meelerahu ning lootuse kaotamisega. “Aga nüüd” viitab, et Eliifase meelest peaks Iiob nüüd talitama sellesama nõuande järele, mis ta teistele on andnud. Kõik mida Eliifas esmalt positiivsena esile toob, suubub viimaks ikkagi noomitusse. Edasi kirjeldab Eliifas teo ja tagajärje (tegelikult karistuse) põhimõtteid (s 7-11), ning viimaks inimese rikutust (s 17-21). Kogu tema jutt on aga tegelikult üks suur püüd selles kurjas olukorras kuidagi õigustada või kaitsta Jumalat.
Karistuse teemat arendades läheb Eliifas aga päriselt tasakaalust välja. Kasutades pilti saaki luuravatest lõvidest, annab ta suurema kaalu karistusele (s 8-11) kui õigete süü alt vabastamisele (s 7). Vaatamata sellele, et ta kinnitab alguses Iiobi süütust ning siirust, jõuab ta viimselt ikkagi tema kahtlustamiseni. Seejärel rakendab ta teoloogiat inimese rikutusest Iiobi olukorrale: ükski surelik ei ole Jumala ees õige (s 17). Kui isegi taevased olendid on võimelised langema ning neid ei saa alati usaldada - kui palju enam siis inimesed (s 18,19), seetõttu: isegi Iiobil on patune loomus, ta ei saa olla süütu. Eliifas toob esile, et surelikud surevad “ilma et taipaksidki”. Siit näeme, et Eliifase jaoks on kõige olulisemal kohal tarkus.
Iseenesest ei ole vale, et Eliifas püüab leida põhjendusi inimlikule ebaõnnele. Siiski on julm, kui see, kes ise ei ole kannatuses, mõistab kohut (kasvõi kaudselt) kannatuses olija üle. Kolmandas peatükis nägime, et Iiobil oli niigi raske oma usku säilitada. Eliifas oma kaitsekõnega Jumalale tahab tegelikult leevendada ebamugavust, mis tekkis Iiobi eneseneedmise ja ahastuse väljendamisega. Seda tehes, vaatab ta nööda oma sõbra tegelikust vajadustest, ega aita teda
Selle kommentaari autor: APÜ