Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Mis teeb kellestki sõbra?

Laupäev, 16. Oktoober 2021

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ii 6:1-30

Iiob teeb etteheiteid oma sõpradele
1Siis vastas Iiob ja ütles:
2
„Kui ometi mu meelehärm saaks vaetud
ja mu õnnetus oleks pandud vaekaussidele.
3Tõesti, see oleks nüüd raskem kui mereliiv.
Seepärast on mu sõnadki tormakad.
4Sest minus on Kõigevägevama nooled,
mu vaim joob nende mürki.
Jumala hirmutamised on rivistunud mu vastu.
5Kas metseesel kisendab noore rohu peal
või ammub härg oma sulbi juures?
6Kas magedat süüakse ilma soolata
või on siis maitset kassinaeri limal?
7Mu hing tõrgub neid puudutamast,
need on mulle nagu rüvetatud roog.
8
Oh, et ometi mu palve täide läheks
ja Jumal annaks, mida soovin!
9Otsustaks ometi Jumal mind murda,
sirutaks oma käe ja lõikaks katki mu elulõnga,
10siis oleks mul veel troostigi:
ma hüppaksin rõõmu pärast isegi armutus valus,
sest ma ei ole salanud Püha sõnu.
11Mis on mu jõud, et jaksaksin oodata,
ja missugune peaks olema mu eesmärk,
et suudaksin kindlaks jääda?
12Ons mu tugevus nagu kivide tugevus
või ons mu ihu vaskne?
13Tõesti, mul enesel ei ole abi
ja pääsemine on mu juurest peletatud.
14
Kes põlgab sõbra sõprust,
see loobub Kõigevägevama kartusest.
15Mu vennad on petlikud nagu jõgi,
otsekui kuivaks valguvad jõesängid,
16mis jääst on muutunud tumedaks,
kuhu lumi on pugenud peitu;
17veevaeseks jäädes need vaikivad,
kuumuses kaovad oma asemelt.
18Karavanid põikavad teelt kõrvale,
lähevad kõrbe ja hukkuvad.
19Teema karavanid heidavad pilke,
Seeba teekäijad loodavad nende peale:
20oma lootuses nad jäävad häbisse,
sinna jõudes nad pettuvad.
21Seesuguseiks olete nüüd saanud:
te näete kohutavat asja ja kardate.
22Kas ma olen öelnud: „Andke mulle kingitusi!”
või: „Makske oma varandusest minu eest,
23päästke mind vaenlase võimusest
ja lunastage mind vägivallategijate käest!”?
24
Õpetage mind, siis ma vaikin!
Tehke mulle selgeks, milles olen eksinud!
25Otsekohesed sõnad ei olekski kibedad.
Aga mis tähendus on teie noomimisel?26On teil kavatsus mu sõnu laita?
Kas meeltheitja kõne peaks olema nagu tuul?
27Te heidate liisku isegi vaeslapse pärast
ja müüte maha oma sõbra.
28Aga nüüd vaadake mu peale!
Ma tõesti ei valeta teile näkku!
29Jätke ometi järele, et ei sünniks ülekohut!
Jah, jätke järele, sest veel on mul selles asjas õigus!
30Ons mu keelel ülekohut?
Või ei taipa mu suulagi, mis on õnnetus?

Meenuta olukordi, kus sa poleks toime tulnud ilma sõbra abita. Õnnista oma sõpru.

Sõbra ja sõpruse kohta saab meie päevil leida internetist arvukalt materjali, Iiob aga kirjeldab meile täna, milline on toksiline sõber. Elliifase kõne peale hüüab Iiob, et tema kannatus on raskem kui kogu mereliiv. Teda rõhub, et oma ahastuses appi hüüdes kogeb ta  Jumala vaikimist ( s 1-7), otsekui oleks Jumal ükskõikne. Ta ei jaksa enam taluda järelejätmatut valu ning lootusetust tuleviku osas ja palub, et Jumal võtaks talt elu (s 8-13). 

Siiamaani on Iiob väja valanud oma meeleheidet, aga nüüd pöördub ta sõprade poole. Mida peaks sõber tegema taolises ahastuses ja nii suures kriisis oleva kaaslase kõrval? Me kõik teame ütlust “Hädas tunned sõpra” ja Iiobilgi on sama ootus: ahastav inimene peaks kogema oma sõprade toetust isegi siis, kui ta loobub jumalakartusest (s 14). Iiobi sõbrad aga osutuvad ebausaldusväärseiks, otsekui hooajalised allikad, mis põuasel ajal ära kuivavad ning rändajatele pettumust toovad (s 15-21).

Ustav sõber peaks olema valmis kuulama, aga Iiob kurdab, et tema sõbrad suhtuvad ta hädahüüetesse nagu tuulepuhangusse - mis tühjana tuleb ja läheb, ega tähenda midagi (s 26). Ärakuulamise asemel hakkavad sõbrad teda hoopis alusetult korrigeerima ning manitsema (s 24-26) ning Iiob tunneb end reedetuna (s 7).

Tõesti, ehtne sõprus saab ilmsiks kriisides. Öeldakse ju, et hoidmist väärt sõbrad on need, kes jäävad sinuga ka keset elutorme, siis kui ülejäänud ära kukuvad. Nii ei lõpe Iiobi kannatuse kirjeldus proloogiga, vaid ta oma sõbrad on need, kes tema haavadesse soola hõõruvad.

Samas peab IIob piiri oma süüdistuses sõprade vastu. Peale karme sõnu tekib liigutav hetk, kus Iiob palub, et sõbrad talle otsa vaataksid (s 28), sest talle silma vaadates nad mõistaksid, et ta ei valeta, et ta tõesti kannatab süütult. On ääretult kurb, et sõbrad ei vasta tema palvele.

 
Täna Jumalat Tema ustava sõpruse eest meie vastu. Sõbrad võivad meid hüljata, aga Jumal ei jäta meid iialgi! Palu, et võiksid ise olla tundlik ja tark sõber neile kelle jõud on otsakorral ja kes otsivad ahastuses tuge.

Selle kommentaari autor: APÜ