Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ii 7:1-21
Iiob süüdistab Jumalat1Eks ole inimesel maa peal võitlemist
ja tema päevad nagu palgalise päevad?
2Otsekui sulane, kes igatseb varju,
ja nagu palgaline, kes ootab oma tasu,
3nõnda sain ma enesele pärisosaks piinakuud
ja mulle määrati vaevaööd.
4Kui ma magama heidan, siis ma mõtlen:
„Millal võin tõusta?”
ja kui olen üles tõusnud, siis:
„Millal tuleb õhtu?”
Ma olen koiduni täis rahutust.
5Mu ihu on kaetud ussikeste ja mullakamaraga,
mu nahk on kärnas ja kurtunud.
6Mu päevad on kärmemad kui süstik
ja lõpevad lootuseta.
7Pea meeles, et mu elu on otsekui tuuleiil,
ei saa mu silm enam õnne näha.
8Enam ei näe mind silm, mis mind praegu vaatab,
su silmad otsivad mind, aga mind ei ole enam.
9Pilv kaob ja läheb ära:
nõnda ei tõuse ka see,
kes läheb alla surmavalda.
10Ta ei tule enam tagasi oma kotta
ja tema ase ei tunne teda enam.
11
Seepärast ei taha minagi keelata oma suud:
ma räägin oma vaimu ahastuses,
kaeblen oma hinge kibeduses.
12Kas ma olen meri või meremadu,
et sa paned mu üle valve?
13Kui ma mõtlen:
„Mu voodi peab mind trööstima,
mu magamisase mu kaebust kandma”,
14siis sa kohutad mind unenägudes
ja teed mulle hirmu nägemustega,
15nõnda et mu hing peab paremaks lämbumist,
pigem surm kui need mu kondid!
16Küllalt! Ma ei taha elada igavesti!
Jäta mind! Mu päevad ongi ju ainult õhk.
17Mis on inimene, et sa pead teda suureks
ja et sa paned teda tähele,
18vaatad ta järele igal hommikul
ja katsud teda läbi igal hetkel?
19Kas sa ei pööragi oma pilku ära mu pealt
ega jäta mind süljeneelamise ajakski?
20Kui ma ka olen pattu teinud,
mida ma siis sellega teen sinule,
sa inimese valvur?
Miks panid minu enesele märklauaks
ja miks olen saanud sulle koormaks?
21Miks sa ei anna andeks mu üleastumist
ega võta ära mu süüd?
Sest nüüd ma lähen mulda magama
ja kui sa mind otsid,
siis ei ole mind enam.”
Leidmata oma sõpradelt oodatud kaastundlikku vastukaja, muutub füüsiline kannatus Iiobi jaoks taas domineerivaks. Ta keha on otsekui läbipekstud, või nagu oleks ta teinud pika ja ränkraske tööpäeva põletava päikese käes. Ta nahk ei talu mingit kontakti, selle olukord on talumatu ja isegi varujalune ning puhkus ei paku talle hingamispausi - Iiob ei saa rahuneda, vaid väänleb valu ning õudusunenägude käes.
Ta teab, et inimelu on mööduv niikuinii, ja igatseb et tema oma ükskord lõpeks. Tema kaeblemise otsekohesus ning paatos meenutab spirituaale, kuid selles puudub jaatav kristlik nägemus lootusest, mis oli toeks orjadele ka kõige pimedamail päevadel. Teadmine, et “me ootame surnute ülestõusmist ning igavest elu”, toob maisesse kannatusse tohutu vahe. Iiobil seda ei olnud, ta oli lootusetult ummikus käesolevas hetkes, mõõtes valuga päevi, öid ja kuid. Aeg venis ja tormas tema jaoks ühteaegu. Elu kadus nagu hingeõhk - jättes Iiobi maha, õhku ahmima.
Nägemata väiksematki lootuskiirt ei kaeble Iiob elu üle üldiselt, vaid suunab oma kaebuse Jumala vastu: “Seepärast ei taha minagi keelata oma suud: ma räägin oma vaimu ahastuses, kaeblen oma hinge kibeduses.” (s 11). Ja Jumal kuulis seda kaeblemist. Me tohime Tema ette välja valada kogu oma hinge. Ja Iiobil on Jumalale terve seeria ahastavaid küsimusi.
Miks kohtleb Jumal teda nagu mingit ohtlikku koletist, kes vajab valvureid? Miks Jumal üldse pöörab ühele tühisele inimesele sel määral tähelepanu (s 17-19)? Mida on ta teinud et on saanud Jumalale märklauaks (s 20)?
Iiobi kaebused Jumala vastu on algusest lõpuni peaaegu kõik küsimuse vormis ning need küsimused näitavad meile, millisena Iiob neil päevil Jumalat nägi. Teame ka, et Iiobi nägemine oli noil päevil kannatuse ja vaeva tõttu väga udune. Samas näitab tema jätkuv küsimuste esitamine seda, et Iiob isegi ei olnud rahul oma arusaamisega.
Kõik Iiobi küsimused olid suured küsimused ning igaühele neist on olemas ka suur vastus. Kui Iiob oleks saanud neid vastuseid näha, nii nagu meie, kes oleme näinud Kristust Kolgatal, võibolla poleks ta siis saanud muud kui hämmastuda ja aukartuses kummarduda?
Võtame kasvõi tema küsimuse, kas inimese patt ei puuduta Jumalat? Selline mõte Jumala kohta on tegelikult liiga väike. Puudutab. Jumal on nii suur, et inimese patt mõjutab, haavab ja isegi röövib Teda tugevalt. Oli ju see meie patt, mis viis Jeesuse ristile.
Valu toob meid elu suurte ja kõige olulisemate küsimusteni inimese ja Jumala suhte olemuse kohta. Kuid isegi kannatuses on arm, sest nii võime viimselt jõuda ka suurte vastusteni.
Selle kommentaari autor: APÜ