Luukas jutustab, et kõik naabrid ning sugulased olid tulnud Eliisabetti aitama ning tähistama selle väga erilise lapse sündi. Valitses rõõm ja üldine kergendus, et Sakariasel oli nüüdsest poeg ja pärija, pere elus oli alanud uus ajajärk. Pidustused suubusid Johannese ümberlõikamise ja nimeandmise päeva. Ümberlõikamine oli märgiks Jumala lepingust ja selle teostamine kinnitas, et see laps kuulus Jumala lepingurahva sekka.

Tavapäraselt anti selle teostamise käigus lapsele ka nimi, enamasti selline mis sidus teda vanemate või eelkäijatega, sest nimi viitas põlvnemisele. Johannese loos oli aga miski veel tähtsam tema põlvnemisest ja päritolust.

Johannesele oli  tema nimi antud Jumala enese poolt ja Sakariase sõnakuulelikkusest sõltus otseselt asjade edasine käik. Johannese nime kinnitamisega algas Sakariase elus uus, võidukas ajajärk. See tähistas tema pöördumist tagasi kuulekasse usku ja selle tunnusena sündis ime - Sakarias sai tagasi oma kõnevõime! Edasipidi kasutas ta oma kõnevõimet pigem Jumala ülistamiseks, mitte enam kahtlusteks või küsitlusteks (Lk 1:18). 

Järgneb Sakariase võimas ülistuslaul, mis on juba teine alles avanevas evangeeliumi loos. Oma kiituslaulus meenutab Sakarias muistseid tõotusi, Jumala lepingut ja Jumala tegusid (s 68-75), väljendades äärmiselt väljendusrikkalt seda, mida ta usub. 

Oma preestrikoolituse tõttu teadis Sakarias mitmeid iidseid prohvetikuulutusi juba varasemast, nüüd aga pani Jumala Vaimu võimas puudutus teda ennast prohveteerima, avades talle Jumala tõotuste tegeliku tähenduse, ülevuse ja sügavuse. Johannesest pidi saama “Kõigekõrgema prohvet”, kes Messiale teed valmistades toob Iisraeli patukahetsusele ja meeleparandusele (s 76,77). 

Kuid midagi palju suuremat oli tulemas lisaks (s 78,79). Sakarias prohveteerib“päikesetõusust kõrgustest”, mis kallab taevase valgusega üle ‘“need, kes elavad pimeduses ja surmavarjus.” Siin räägib ta ettetähenduslikult  Kristuse lunastusest ja evangeeliumi päästsõnumi jõudmisest ka paganate keskele - Jumala suurest plaanist, mille läbi pääste pidi jõudma kõigi rahvasteni. Sama kinnitab hiljem ka vaga Siimeoni prohveteering Jeesusele (Lk 2:32).

Jumal viib kõikumatult täide oma päästeplaani kogu selle suuruses ja võimsuses. Ja isegi kui tema valitud sulased ei suuda uskuda või ei julge Talle järgneda, ei heida Tema neid kõlbmatuna kõrvale, vaid annab neile uue võimaluse. Läbikukkumine ei pea iial olema lõplik, sest Jumal on uute alguste Jumal.