Kui ta tuleb Efesosse, siis on tal kohtumisi mõningate inimestega, ja see 19. peatüki esimeste salmide tekstiosa on läbi aegade tekitanud mitmeid vaidlusi, erinevaid arusaamasid ja mitut muudki, mis võibolla näitab, et on siiski üsna oluline, mis selle teksti kaudu on tahetud öelda. Kõigepealt, Paulus tuleb Efesosse ja leiab sealt mõned jüngrid. Kui me seda teksti loeme, siis me saame kontekstist aru, et siin mõeldakse kindlasti Kristuse järgijaid, ja nagu hiljem siin ka öeldud - teelkäijaid. Paulus puutub kokku nende kristlastega ja leiab, et nende juures on midagi sellist, mida ei peaks seal olema. Midagi on teistmoodi, midagi on teistsugust. See näitab kõigepealt meile ära sellise vaimuliku tunnetuse, mis on pühal apostlil, et otsekohe tekib tema sees üks küsimus, üks põletav küsimus, et midagi on siin asjad nii, nagu nad ei peaks olema. Ta esitab küsimuse: kas te võtsite vastu Püha Vaimu, kui te saite usklikuks? Ja siis, nende inimeste vastus on küllaltki kummaline: me ei ole kuulnudki, et Püha Vaimu on. Ma arvan, et kui me nüüd tahaksime läheneda sellele tekstile ainult nende lausete järgi, siis tänapäeva kontekstis me hakkaksime kindlasti võibolla seletama kolmainsusest, rääkima, et Jumal on Jumal-isa, Jumal-poeg ja Püha Vaim, või teisiti, me hakkaksime rääkima sellisest karismaatilisest küljest, et Jumala Püha Vaim on olemas, ta täidab inimesi, ta annab neile jõu jne-jne, aga apostel Paulus paneb tähele hoopis midagi muud, teeb hoopis midagi muud. Ja see järgmine küsimus, mida Paulus esitab, toob meile väga selgelt esile varakirikliku arusaamise kristlaseks saamisest. Ja Paulus saab kohe aru, et küsimus on alguses, küsimus on kristliku elu päris alguses, küsimus on ristimises. Ka tänapäeval esitavad inimesed tihti küsimuse, et kas sel ristimisel on nüüd tähendust ja mida see ristimine ikka teeb. Ikka väga oluline on, kuidas inimene ise on teadlikult otsustanud, loomulikult. Aga ka sellest tekstist me näeme, et Jumal teeb ristimises midagi, ja kui see midagi on tehtud teistmoodi või on see tegemata jäänud hoopis – sest antud kontekstis ei ole küsimus mitte selles, et neid inimesi peaks nagu teist korda veel ristima, vaid need on inimesed, keda on ristitud Johannese ristimisega. Neid ei olegi kristlikult ristitud. Ja sellepärast Pauluse otsene küsimus on: Millesse siis teie olete ristitud? Küsimus oli Pühast Vaimust ja vastus, et me ei teagi Pühast Vaimust, ja siis minnakse kohe ristimise juurde. Ja koos sellega Paulus esitab järgmise küsimuse: Millesse siis teie olete ristitud? Johannese ristimisse. Paljude Piibli uurijate arvates on tegemist taoliste kristlastega, kes on ristitud Johannese ristimisega pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist, sest muidu sellel kontekstil, sellel lool ei oleks nagu tähendust. Me teame, apostlite hulgas oli mitmeidki neid, kes olid Johannese ristimisse ristitud, kes olid tulnud Ristija Johannese juurest jne. Aga siin on tegemist inimestega, kes peavad ennast kristlasteks ja ometi, kes ei ole veel saanud kristlasteks, kui me võiksime niimoodi öelda. Ja siis Paulus seletab ära: Johannes ristis meeleparandusristimisega. Seejärel viitab Paulus Jeesusele ja otsekohe ristib need inimesed. Ma arvan, et see toob meie ette mitmed olulised punktid. Kõigepealt selle, et on olemas üks jumalik asjade käik, üks normaalne asjade käik. Teiseks toob see meie ette selle, et kui see jumalik, normaalne asjade käik ei ole meie elus toimunud, siis Jumal annab meile alternatiivvõimaluse ehk teisisõnu, Jumal saatis nende inimeste juurde apostli, kes vaimus tunnetas probleemi olemust ja viis need inimesed sinna paika, et nad võisid teha oma kindla otsuse ja nad said kristlikult ristitud. Nii et selles mõttes on selle teksti tähendus väga oluline. Ja siin ei ole mõeldud mitte mingisugust Püha Vaimu kogemust või karismaatilist elamust või nelipüha täiust või miskit muud, siin on tegemist kristliku elu algusega. Ja loomulikult, kui apostel Paulus oma kaaslastega paneb nende äsjaristitute üle oma käed, siis Jumala Püha Vaim langeb nende üle, täpselt nii, nagu nelipühi päevilgi. Ja selles mõttes on see tekst loomulikult nende inimeste jaoks äärmiselt olulise tähendusega.
Vaataksime veel seda, kui need tosin meest on saanud niisuguse õnnistuse osaliseks, siis Paulus läheb sünagoogi, väitleb seal. Öeldakse, nagu ikka, mõned ei võta ta sõnumit vastu, ja siis ta peab iga päev arutlusi Türannose koolis. Me teame sellest niipalju, et Efesoses oli üks omapärane kool, kus peeti loenguid, ja tavaliselt neid peeti hommiku varastel aegadel. Ilmselt pärast, kui päike oli juba kõrgel, siis loenguid loomulikult enam ei peetud, ja apostel Paulus kasutabki seda aega. Mitmetes Piibli tõlgetes tuleb see ka välja, et ta peab seal loenguid hommikul kella 11-st kuini kella 4-ni pärast lõunat. Ja loomulikult Türannos pidas oma loengut siis varasemal ajal, seal oli tegemist sellise loengusaaliga. Muidugi on väga huvitav see, et Türannose nimi – kas tal oli siis tõesti päris nimena selline nimi või olid ta õpilased talle sellise hüüdnime andnud, see ka täpselt ei tule välja. Piibli seletajad on läbi aegade selle probleemi üle palju vaielnud. Ja see tähendab, et kaks aastat apostel Paulus tegeleb sellise apologeetilise tegevusega. Me mõnikord tahaksime arvata, et Kristuse kuulutamine käib just nimelt selliselt, et me kõigepealt kuulutame sõnumit ja siis võetakse see vastu ja vaimulik töö läheb edasi, aga siin me näeme, et apostel Paulus näeb ka vaeva. Kahe aasta vältel, nagu ütleb Jumalasõna, pidas ta iga aasta vältel arutlusi selles Türannose koolis.