Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 22:22-30
Paulus kõneleb ülempealikuga22Kuni selle sõnani nad kuulasid teda, siis aga tõstsid oma häält: "Hukka niisugune ära maa pealt! Ta ei tohi ellu jääda!"
23Ja kui nad karjusid ja rõivaid seljast kiskusid ning tolmu vastu taevast loopisid,
24käskis ülempealik Pauluse viia kindlusse ning ütles, et teda tuleb piitsa varal üle kuulata; sest ta tahtis teada, mispärast nad tema peale nõnda karjusid.
25Aga kui nad olid tema rihmutamiseks kinni sidunud, ütles Paulus pealikule, kes seal juures seisis: "Kas teie tohite Rooma kodanikku piitsaga peksta ja pealegi ilma kohtuotsuseta?"
26Kui pealik seda kuulis, läks ta ja teatas ülempealikule: "Vaata ette, mida sa teed! See inimene on ju Rooma kodanik."
27Siis tuli ülempealik Pauluse juurde ning küsis: "Ütle mulle, kas sa oled Rooma kodanik?" Tema ütles: "Olen küll."
28Ülempealik vastas: "Mina olen endale Rooma kodakondsuse hankinud suure raha eest." Paulus aga ütles: "Ent mina olen sellesse sündinud."
29Siis jätsid ülekuulajad ta kohe rahule. Ülempealik lõi aga kartma, kui ta sai teada, et Paulus on Rooma kodanik ja et ta oli tema ahelaisse pannud.Paulust kuulatakse üle Suurkohtus30Aga teisel päeval, soovides selgemalt teada saada, milles juudid Paulust süüdistavad, päästis ülempealik ta ahelatest valla ja käskis ülempreestreid ja kogu Suurkohtu kokku tulla ning viis Pauluse nende ette.
Tänane kirjakoht võib tekitada suurt segadust, kui sellele ei läheneta palves. Keskseks on siin Pauluse suhtumine kannatusse. Kuigi Paulus nimetas Kristuse pärast kannatamist privileegiks, ei lubanud ta kellelgi end lihtsalt peksukotina kohelda. Taolisel vahetegemisel on suur vaimulik tähendus, mis peaks kujundama ka kristlikku mõistet kannatusest. Hetkel, kui Paulust ähvardas oht saada vihase rahvahulga poolt lintðitud, kasutas ta kõhklematult oma rooma kodanikuõigust kaitsele. Kui ta sel hetkel poleks inimestele seda informatsiooni andnud, oleks ta olnud nende süüteos kaasosaline.
Valmisolek Kristuse pärast kannatada peab sisaldama ka hoolt tagakiusajate hukkumise ning korruptsiooni pärast. Nii nagu Jeesus ütles, pole parata, et taolised asjad sünnivad, kuid „häda neile, kelle tõttu need tulevad“ (Mt 18:7). Vaimulikult haiget maailma teenides on kannatus vältimatu: „Tema vermete läbi on meile tervis tulnud“ (Js 53:5). Lunastav kannatus aga on täielik vastand masohhismile ning hoolimatusele inimelu suhtes. Kristuse korraldus meile oli, et peame armastama oma ligimest nagu iseennast (Lk 10:27). Peame neid teenides olema valmis isegi kannatuseks, sest nende elu on Jumala ees nii ääretult oluline. Ometi ei ole meid kutsutud aitama teiste elu õitsengule, koheldes enese elu samal ajal kui kõntsa. Vastupidi - just seetõttu, et väärtustame enese elu hindamatu annina Jumalalt, omandab selle ohverdamine teiste teenimiseks vaimuliku väärtuse.
See teebki Kristuse pärast kannatamise unikaalseks.
Selle kommentaari autor: Valson Thampu