Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 23:1-11
Paulust kuulatakse üle Suurkohtus1Paulus vaatas aga ainiti Suurkohtu poole ja ütles: "Mehed-vennad, mina olen Jumala ees elanud tänini igati puhta südametunnistusega."
2Aga ülempreester Hananias käskis lähedalseisjaid lüüa talle vastu suud.
3Siis Paulus ütles temale: "Küll Jumal lööb ka sind, sa lubjatud sein! Sina istud siin, et mõista minu üle kohut Seaduse järgi, ise aga käsid vastu Seadust mind lüüa?"
4Lähedalseisjad aga ütlesid: "Kas sa häbistad Jumala ülempreestrit?"
5Siis lausus Paulus: "Ma ei teadnud, vennad, et ta on ülempreester; on ju kirjutatud:
"Sa ei tohi oma rahva ülemast rääkida halvasti.""
6Kuna Paulus teadis, et osa neist oli sadusere ja teine osa varisere, siis ta hüüdis Suurkohtus: "Mehed-vennad, mina olen variser, variseri poeg. Minu üle mõistetakse kohut lootuse ja surnute ülestõusmise pärast!"
7Aga niipea kui ta seda oli öelnud, tõusis variseride ja saduseride vahel tüli ja koosolek jagunes kaheks.
8Sest saduserid ütlevad, et ülestõusmist ja ingleid ja vaime ei olevatki, variserid tunnistavad aga neid kõiki.
9Siis tekkis suur lärm, ja mõned kirjatundjad variseride poolelt tõusid ja vaidlesid ägedalt ning ütlesid: "Meie ei leia midagi paha selles inimeses. Võib-olla ongi vaim või ingel temaga rääkinud."
10Aga kui tüli läks suureks, kartis ülempealik, et nad Pauluse lõhki rebivad, ja käskis sõjaväel alla minna, et Paulus nende keskelt ära võtta ja kindlusse viia.11Aga järgmisel ööl seisis Issand ta juures ning ütles: "Ole julge! Nagu sa minust oled tunnistanud Jeruusalemmas, nõnda pead sa tunnistama ka Roomas!"
Mahatma Gandhi on öelnud: „Kõik, mida õige mees võib ebaõiglases ühiskonnas oodata, on vangikong ning kuulid.“ Tõe väänamine saab ka Pauluse kohtuistungi tunnusjooneks, täpselt nii, nagu sündis kohtupidamisel Jeesuse üle. Sellises olukorras saab vaimulikuks ülesandeks avaldada täis tõde, isegi kui see tekitab haavu. See aga pole mingi igapäevane asi ega sünni inimese oma jõust. Ajades välja deemoneid, ütles Jeesuski, et see ei sünni muidu kui palve ja paastumise läbi.
Paulus pöörab kohtupidamise peapeale, identifitseerides end variserina - täpselt samuti, kui oli varem mängu toonud oma Rooma kodaniku seisuse. Ta seisab kohtu ees oma lootuse pärast „surnute ülestõusmisse“, teema, mis oli põhiliseks tüliõunaks variseride ja saduseride vahel.
Miks ta nii teeb? Ilmselt seetõttu, et paljastada antud kohtuistungi erapoolikus. Mis võimalus taolistes tingimustes tõele ning õiglusele üldse jääb? Iroonia peitub ka selles, et õhutades pinnale oma vastaste sektantlikud kired, meelitab Paulus tõe välja ka variseridelt. Viivitamatult kuulutavad nood Pauluse süütuks! Kas Pauluse kavalus häirib meid? Ehk lubas Paulus oma inimlikul loomusel ohtlikus olukorras võimust võtta? Kindlasti mitte! Võti Pauluse käitumisele peitub tema teadmisel oma süüdistajate kahekeelsusest.
Vaimulik ja tegelik tõde vajas ilmutamist: need, kes asetasid tõe kohtupinki, asetasid sinna ka iseend.
Selle kommentaari autor: Valson Thampu