“Isa, ma olen tänapäeva inimene. Näen enese ümber ilminguid inimeste vihast, hirmust ja võõrandumisest: pommid plahvatavad keset ostukeskusi, rahutuste õhutajate näod irvitavad vastu helesiniselt ekraanilt. Isa me oleme püüdnud leida rahu ja lepituse teid, kuid oleme samas nii arad ja aeglased: meie vastasolevad jõud on liiga suured. Oodatud tulemuse asemel on tulnud pettumus. Olen nõutu, ärritunud, haige. Tahaksin kõigele lihtsalt selja keerata, oma käed sellest puhtaks pesta, võtta oma pere ning siit ära minna. Aga iga kord kui ennast teele sean, on tee peal ees…rist.
Issand, tee minust lootuselaps, aita mind uuesti sündida - lahti saada hoolimatusest, sarkasmist ja lootusetusest, nii et oleksin valmis vaeva nägema sellise uue inimese tekkimiseks, kellele sina ise ristiteed kõndides oled andnud olemise võimaluse.
Anna mulle lootus, mis rajaneb sinu võidule kurja väe ja surma üle. Su kuningriigi valgus paistab meile juba nüüd - näen üht märki: lilli õitsemas purukspommitatud maja rusudel.
Tühja risti märk tähendab, et koormad on sinu õlgadel, Issand. Mina tahan olla lootuse vang.
Tahan elada täielist elu, enne kui suren.“