Ta ütleb, et inimene ei peaks olema kärme suuga ega andma lubadusi, mida ta hiljem ei täida. Martin Luther soovitas, et inimene ei peaks enne 30 aastaseks saamist üldse mingeid erilisi tõotusi andma. Tema mõtles munga- ja nunnatõotust põhiliselt. Aga see kehtib paljude teiste asjade puhul ka. See kõlab täpselt nagu Mäejutlus, kus Jeesus ütles, et ärge vanduge taeva või millegi muu nimel, sest kõik asjad ei ole teie käes. Teie jah olgu jah ja teie ei olgu ei. Me ei peaks mingeid erivandeid andma, vaid lihtsalt pidama seda sõna, mida me oleme andnud. Tihti me loobime oma sõnu liiga kergemeelselt. Uues Testamendis räägib Jakoobus oma keele talitsemisest. Kes suudab talitseda oma keelt, suudab sellega talitseda kogu oma ihu. Aga inimene, kes ei talitse oma keelt, võib sellega endale kohutava pahanduse kaela tõmmata.

Teiseks hakkab Koguja rääkima sellisest nähtusest nagu sotsiaalne ebavõrdsus. Ta ütleb, et ei ole õiglust sellel maal. Samas valitsejaid on loomulikult tarvis. Jumal ise on seadnud inimliku korra, näeme seda nii Uuest kui Vanast Testamendist. Aga kindel on, et seal, kus on inimlik kord, seal on ka ebavõrdsust ja ebaõiglust.

Kolmandaks räägib Koguja rikkusest ja rikkuse pahupooltest. Inimene, kes on omale suure rikkuse saanud, tõmbab tihtipeale sellega endale kaela suuremad mured ja suurema rahutuse. Ta räägib rikkuse ebakindlusest. Fakt on, et selles maailmas ei saa inimene lootagi täiuslikku õiglust, täiuslikku stabiilsust, täiuslikku õnne, sest me elame siiski patuses ja langenud maailmas, mis ei tähenda loomulikult, et me peaksime siin põgenema selle eest, vaid siiski kasutama kõike seda, mida Jumal on meile siin õnnistuseks andnud.