Loe läbi alltoodud kirjakoht: Koguja 4:1-16
Kohus on Jumala päralt1Ja ma nägin taas kõiki rõhumisi, mida pandi toime päikese all, ja vaata, seal olid rõhutute pisarad, aga neil ei olnud trööstijat! Nende rõhujate käes oli võim, aga neil ei olnud trööstijat.
2Siis ma kiitsin surnuid, kes olid ammu surnud, õnnelikumaks kui elavaid, kes veel tänini elavad,
3ja et parem kui neil kummalgi on sellel, keda veel ei ole olemas, kes veel ei ole näinud seda kurja tööd, mida päikese all tehakse.
4Ja ma nägin, et kõik vaev ja kõik saavutused töös tekitavad inimeses ainult kadedust ligimese vastu. Seegi on tühi töö ja vaimunärimine!
5Alp paneb käed risti ja sööb omaenese ihu.
6Parem üks peotäis rahuga kui kaks peotäit vaeva ja vaimunärimisega.Üksindusest ja sõprusest7Ja taas nägin ma tühja tööd päikese all:
8seal on keegi üksik, tal ei ole kedagi, ei poega ega venda, kuid ometi pole otsa kogu ta vaeval ja ta silmad ei saa rikkusest küllalt. Aga kelle pärast ma siis ennast vaevan ja keelan oma hingele head nautimast? Seegi on tühi ja õnnetu töö!
9Parem on olla kahekesi kui üksi, sest neil on oma vaevast hea palk:
10kui nad langevad, siis tõstab teine oma kaaslase üles. Aga häda sellele, kes üksik on, kui ta langeb, ega ole teist, kes ta üles tõstaks!
11Nõndasamuti: kui kaks magavad üheskoos, siis on neil soe; aga kuidas üksik sooja saab?
12Ja kui ka üksikust jagu saadakse, siis kaks panevad ometi vastu; ja kolmekordset lõnga ei kista katki nii kergesti.13Parem on vaene, aga tark nooruk kui vana ja alp kuningas, kes enam ei taipa hoiatust tähele panna.
14Sest too tuli vangikojast valitsema, kuigi oli sündinud vaesena tema kuningriigis.
15Ma nägin kõiki elavaid, kes liiguvad päikese all, olevat tolle teise, nooruki poolt, kes pidi astuma tema asemele.
16Ei olnud lõppu kogu sellel rahval, neil kõigil, kelle eesotsas ta oli; ometi ei tunne järeltulijad temast rõõmu. Sest seegi on tühi töö ja vaimunärimine.
Koguja vaatab kogu inimlikku arengut ja progressi ning jõuab suhteliselt negatiivse järelduseni. Kõik need asjad, mida inimene saavutab siin maa peal, on tingitud lihtsalt inimlikust kadedusest. See kõlab küll väga veenvalt, kui me vaatame ringi kasvõi selles ühiskonnas, kus me elame. Põhiliseks asjaks, mis inimesi motiveerib, on see, et ma tahan, et mul oleks rohkem kui naabril. Selline võidujooks käib pidevalt. Kas millegi saavutamises või millegi tarbimises või midagi sellist. Koguja näeb siin inimest, kes ei küllastu kõigist oma saavutustest ja rahast. Salmis 7 ta ütleb, et kelle jaoks inimene seda kogub. Siin on juttu inimesest, kes on meie mõttes individualist. Ei ole tal lapsi, venda ega kedagi, kellega seda jagada. Kogub seda kõike enda jaoks ja ütleb, et see on kõige mõttetum tegevus. Siin jõuab ta lõiguni, mida kasutatakse rääkides abialust, et parem on kahekesi olla, kui üksi. See võib kindlasti tähendada abielu konteksti. Aga muudki. Ta räägib sellises individualistlikus võtmes. Kõik esimesed peatükid räägivad omaenda otsingutes, sellest, kuidas ta püüdis leida elu mõtet tarkusest, rikkusest, saavutustest, naistest ja alkoholist ning pidi pettuma. Kõik see on suhteliselt individualistlik lähenemine. Nüüd on Koguja jõudnud oma otsingutes sinnamaani, et siin on midagi tähtsamat veel. Pärast seda ta hakkab rääkima inimsuhetest. See on tänapäevalgi vajalik. Me elame kohutavalt individualistlikul ajastul. Need on ka igavikulised küsimused, mis puudutavad inimsuhteid. Need suhted, mida me loome siin maa peal, kehtivad ka taevas. Individualistlik inimene on reeglina ääretult õnnetu. Loomulikult aitavad sellele kaasa mitmed nähtused meie ühiskonnas, selline üleüldine linnastumine, kus inimesed elavad oma betoonist punkrites ja ei tea, mis toimub kuskil mujal. Suhtlemine jääb järjest vähemaks. Me helistame, suhtleme interneti teel. Paljudel inimestel on tohutult suur töökoormus. Kõik need asjad soodustavad üksildust. Aga Koguja on oma otsingutes jõudnud sinnani, et selles elus on midagi tähtsat, ja need on inimsuhted. Et inimene kõiges oma sebimises mõtleks ka ligimesele. Jeesus andis meile selle käsu, et me armastaksime Jumalat, kõigest oma südamest, ja siis armastaksime ligimest nagu iseennast. Ma usun, et need Jumala-otsingud Koguja on juba mingil määral läbi teinud. Otsinud elu mõtete kõigest muust, pole seda leidnud ja hakanud mõistma, et ilma Jumalata pole sellel kõigel tõesti mingit tähendust.
Selle kommentaari autor: Allan Kroll