Loe läbi alltoodud kirjakoht: Luuka 1:57-66
Ristija Johannese sünd57Eliisabetil sai aeg täis sünnitada ja ta tõi ilmale poja.
58Ja ta naabrid ja sugulased kuulsid, et Issand oli olnud temale armuline, ja nad rõõmustasid koos temaga.
59Nad tulid kaheksandal päeval lapsukest ümber lõikama ja tahtsid anda talle tema isa nime Sakarias.
60Ent tema ema kostis: "Ei sugugi, vaid tema nimi peab olema Johannes!"
61Nemad ütlesid talle: "Su suguvõsas pole kedagi selle nimega."
62Ja nad viipasid ta isale, et saada teada, kuidas tema tahaks last nimetada.
63Sakarias palus lauakese ning kirjutas: "Johannes on tema nimi." Ja kõik imestasid.
64Aga otsekohe läksid ta suu ja keelepaelad lahti ning ta hakkas rääkima, ülistades Jumalat.
65Ja kartus tuli kõikide ümberkaudsete peale ja kõigist neist asjust kõneldi kogu Juuda mäestikus.
66Kõik, kes seda kuulsid, jätsid selle oma südamesse ja küsisid: "Mis saab küll sellest lapsest?" Sest Issanda käsi oli temaga.
Iisraelis rõõmustati eriti poisslapse sündimisest. Iga mees on väikesele rahvale oluline: ta on kaitsja, toitja, vanemate ja suguvõsa nime edasikandja.
Eliisabet ja Sakarias olid last nii kaua oodanud, et ootus lootusetuks muutus. Siis sekkus Jumal. Ta vajas Johannest oma Poja eele.
Ehkki need, kes olid templiõues palvetamas, mõistsid, et praegune sündmus oli eelnevaga seotud, püüdsid Sakariase sugulased sekkuda tollal väga tähtsasse küsimusse – nimepanekusse, mis oli ühendatud ümberlõikamise rituaaliga. Sakarias oli ju vaga ja lugupeetud mees, küllap tundus loomulik anda tema nimi ka ta pojale. Sugulaste väide salmis 61 oli täiesti loogiline, sest juba iidsetest aegadest peale oli Iisraeli kaheteistkümne suguharu hulgas traditsiooniks, et igas suguvõsas oli oma aastasadade vanune nimede ”ring”, mille hulgast leiti vastsündinud lapsele nimi.
Ent lapse vanemad uskusid, et tegemist oli enamaga. Nimi Johannes, mille ingel oli andnud, tähendab Jumala armu (Issand on armuline). Selle armu alla usaldasid nad oma poja, andes talle nimeks Johannes. Sündmuse tunnistajad, ka need, kes eelloost ei teadnud, pidid tõdema, et midagi erilist on toimumas.