Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hesekiel 33:25-31
Sõnum Jeruusalemma vallutamisest25Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Te sööte liha verega, tõstate oma silmad oma ebajumalate poole ja valate verd; ja teie peaksite pärima maa?
26Te seisate oma mõõga najal, teete jäledust ja rüvetate igaüks oma ligimese naist; ja teie peaksite pärima maa?
27Ütle neile nii: Nõnda ütleb Issand Jumal: Nii tõesti kui ma elan, langevad need, kes on laastatud paigus, mõõga läbi, ja need, kes on lagedal väljal, annan ma metsalistele toiduks, ja need, kes on varjupaikades ja koobastes, surevad katku.
28Ja ma teen maa tühjaks ja lagedaks ning tema kõrgil vägevusel on lõpp; Iisraeli mäed jäävad lagedaks ja ükski ei käi seal.
29Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand, kui ma teen maa tühjaks ja lagedaks kõigi nende jäleduste pärast, mis nad on teinud. 30Ja sina, inimesepoeg! Su rahva lapsed räägivad sinust seinte ääres ja kodade lävel ning ütlevad isekeskis üksteisele nõnda: "Tulge ometi ja kuulake, milline sõna nüüd tuleb Issandalt!"
31Nad tulevad su juurde, nagu rahval on viisiks tulla, ja nad istuvad su ees nagu minu rahvas ja kuulevad su sõnu, aga nad ei tee nende järgi; sest neil on meelitused suus, nad teevad nende järgi ja nende süda ajab taga omakasu.
Edasiliikumine uutesse olukordadesse, mida Jumal on meile planeerinud, ei ole alati lihtne.
Kuigi püüame kõigest hingest, ei suuda me mõnikord edasi liikuda (vt Fil 3:12-14), sest miski minevikust hoiab meid tagasi. Selles kirjakohas kirjeldatud ajal olid Iisraeli rahvas ja Hesekiel olnud Paabeli vangipõlves juba 12 aastat.
Kas sa igatsed taga paremaid aegu, mis olid enne, kui võibolla mingi vaimne või materiaalne õnnetus tekitas sinus Jumalast eraldatuse tunde, tunde, nagu oleksid pagenduses? Iisraellaste eluviis ja valikud nii 12 aastat varem kui ka tol ajahetkel takistasid neil tundmast Jumalat kui suveräänset Issandat. Nad pidid õppima ja oma eluviise muutma. Nende niisuguse toimimise korral oleks Jumala tõotus olnud: “Siis nad saavad tunda, et mina olen Issand.” (s 29).
Igaüks meist võib olla Jumala sõnumi viijaks sellises pagenduses olevatele inimestele, kui Jumal meil seda teha laseb (s 22). Ja inimesed kuulavad, niisiis ära kaota julgust, kui nad silmapilk su sõnade järgi tegutsema ei hakka (s 30, 31). Mõnikord võtab see aega (s 33). Ükskõik, millisel viisil me vaatleme tänast kirjakohta, ükskõik, kas me oleme sõnumi viijad või need, keda aidatakse selle abil edasi liikuda, meil kõigil on vaja “tulla ja kuulda sõnumit ... Issandalt” (s 30).