Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hesekiel 34:1-19
Ennustus Iisraeli karjastele1Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
2"Inimesepoeg, kuuluta prohvetlikult Iisraeli karjastele, kuuluta prohvetlikult ja ütle neile karjastele: Nõnda ütleb Issand Jumal: Häda Iisraeli karjastele, kes karjatavad iseendid! Kas karjased ei peaks karjatama lambaid?
3Te joote piima, katate endid villaga, tapate nuumloomi, aga lambaid te ei karjata.
4Te ei kinnita nõtra, ei ravi haiget, ei seo haavatut, ei too tagasi eksinut ega otsi kadunut, vaid valitsete neid valjuse ja vägivallaga.
5Ja nad on laiali pillatud, sest ei ole karjast; et nad on laiali pillatud, siis on nad saanud roaks kõigile metsloomadele.
6Minu lambad ekslevad kõigil mägedel ja igal kõrgel künkal; üle kogu maa on mu lambad laiali pillatud ja ükski ei küsi ega otsi neid.
7Seepärast, karjased, kuulge Issanda sõna:
8Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, tõesti, kuna mu lambaid riisutakse ja kuna mu lambad on roaks kõigile metsloomadele, sellepärast et ei ole karjast, ja kuna mu karjased ei hooli mu lammastest, vaid karjatavad iseendid, mitte minu lambaid,
9kuulge seepärast, karjased, Issanda sõna:
10Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma hakkan kimbutama karjaseid ja nõuan neilt oma lambaid ning teen lõpu nende lammaste karjatamisele, et karjased ei saaks enam karjatada iseendid. Ma päästan oma lambad nende suust ja need ei jää neile roaks.Jumal on õige karjane11Sest nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, mina ise otsin oma lambaid ja hoolitsen nende eest.
12Otsekui karjane tunneb muret oma karja pärast, siis kui ta on oma laialipillatud lammaste keskel, nõnda tunnen mina muret oma lammaste pärast ja päästan need kõigist paigust, kuhu nad on pillutatud pilvisel ja pimedal päeval.
13Ma viin nad välja rahvaste hulgast, kogun neid maadest ja toon nad nende oma maale; ja ma karjatan neid Iisraeli mägedel, veeojade ääres ja kõigis maa asustatud paigus.
14Heal karjamaal karjatan ma neid ja Iisraeli kõrgetel mägedel on nende söödamaa; seal lebavad nad heal söödamaal ja käivad karjas rammusal karjamaal, Iisraeli mägedel.
15Mina ise hoian oma lambaid ja mina viin nad hingama, ütleb Issand Jumal.
16Ma otsin kadunut ja toon tagasi eksinu, ma seon haavatut ja kinnitan nõtra; aga lihava ja tugeva ma hävitan. Ma karjatan neid, nagu on õige.17Aga teie, mu lambad, nõnda ütleb Issand Jumal, vaadake, ma mõistan kohut lamba ja lamba vahel, jäärade ja sikkude vahel.
18Ons teil veel vähe heal karjamaal söömisest, et peate jalgadega tallama, mis teie karjamaast on järele jäänud? Ja selge vee joomisest, et peate jalgadega tegema ülejäägi sogaseks?
19Ja minu lambad peaksid sööma, mida teie olete jalgadega tallanud, ja jooma, mida teie olete jalgadega sogaseks teinud?
Kui sageli on seda kirjakohta kasutatud, et ülekohtuselt süüdistada kirikujuhte! Ja kuigi olen ka ise sellise kohtlemise osaliseks saanud, olen samas seda tarvitanud teiste nuhtlemiseks.
Nuhtlemise asemel aga võiksime vaevanägevaid juhte õnnistada ning püüda julgustada neid, kes kipuvad kõrvale jääma. Igas avalikus ametis, ka vabatahtlike grupi juhtimises sisaldub pastoraalne vastutus, võimalus enese asemel teisi teenida (s 2, 8). Jumala õiglus sätestab, et need, kes ei hoia pattu eemal oma teenimisest, jäetakse Jumala õnnistuste piirkonnast väljapoole (s 10) - samamoodi kui Aadam, esimene inimesest valitseja, kes pidi lahkuma Eedeni aiast (1Ms 3:22-24)
Kas aga see kuidagi peab korda minema neile, kel pole valitsemise ametit? Kristlastele kõlab vastus küsimusele „Kas ma olen oma venna hoidja?“ (1Ms 4:9) selge ja valjuhäälsena „Jaa!“
Kas me mitte kõik pole Kristuse kutsutud pühaks preesterkonnaks (1Pe 2:5)?
Pääste eesõigus toob enesega kaasa teenimise kohustuse. Neljandas salmis loetletud ülesandeid võib täita nii praktiliselt kombel kui vaimulikult, vastates inimeste vajadustele materiaalselt, Jumala Sõna ning Püha Vaimu väe läbi. Hoolitsegem siis karja eest!